Indrek Saul: vale katel, märjad puud ja purjus katlakütja. Vaktsineerimisstrateegia Eesti moodi

Samasuguse piirangute strateegiaga, mida kasutati kevadise laine ajal või eelmisel aastal, lõigatakse sel sügisel endale valusalt näppu.

Ostsin kunagi korteri värskelt renoveeritud suurde ajaloolisse majja. Muu hulgas oli sinna äsja paigaldatud uus keskküttesüsteem, mille südameks olid kaks moodsat puugaasikatelt. Arvutuste järgi kõige soodsama energiahinnaga variant. Kaks korda ööpäevas paned ahjud täis ja maja soe.

Paar aastat toimis kõik päris hästi, aga siis hakkasid küttepuude hinnad tõusma. Selliseid pirakaid halgusid, mida meie katlad vajasid, ei viitsinud keegi ette toota ja kuivatada. Ainukesed suured küttepuud, mida turult saada oli, olid värskelt maha võetud läbimärjad notid. Kõik teavad, et märgade puudega kütta on suhteliselt vaevarikas.

Aga juhtus veel teinegi asi. Nimelt põlevat märjad puud oluliselt madalama temperatuuriga, puugaasi eraldub oluliselt vähem, see on veeauruga pooleks ja katla kasutegur kukub kolinal. Tagajärg oli see, et katlakütja pidi iga tunni aja tagant puid alla viskama.

Ja nüüd jõuame igipõliste katlakütjate anekdootide juurde. Selge see, et kesköö paiku jääb vindine katlakütja soojas katlamajas magama, hommikul on toad külmad ja sooja vett ei ole...

Umbes sama tunne on mul praegu, vaadates kõrvalt vaktsineerimist ja piirangute kehtestamist. Puudulikud on nii strateegia, millise keskküttesüsteemi valime, kui ka taktika, mille ja kellega katlaid kütame.

Veidi aega läks päris hästi...

Pärast märtsikuist pandeemia haripunkti läks meil päris hästi. Nakatumistempo langes kivina, vaktsineerimistempo tõusis kiiresti. Prognoosid näitasid, et jaanipäeva paiku võiks olla teine laine läbi. Aga korosaurus, va sunnik, hakkas jaanipäeva paiku hoopis pead tõstma. Ja samal ajal kukkus järsult vaktsineerimistempo. Juuli alguses hakkas nakatumine kiiresti suurenema ja vaktsineerimistempo vähenes edasi. Tuleohtlik kombinatsioon. Kui selline asi juhtuks ärimaailmas – ettevõtte käive väheneb järjekindlalt ja konkurentide käive suureneb järjekindlalt –, siis peaksid juhtkonnas kohe hakkama sireenid huilgama ja punased tuled vilkuma.

Kuidas segmenteerida vaktsineerimise sihtrühmasid

Vaktsineerimisstrateegia suur probleem on see, et sihtrühmad, kellega tuleb tegelda, on määratlemata või ebamäärased. Segmenteerimine on kehv. Kuidas võiks segmenteerida vaktsineerimise sihtrühmasid?

1. Silmanähtav tunnus on see, et vaktsineerimise sihtrühmasid saab liigitada selle järgi, kuidas nad vaktsineerimisse suhtuvad. Laias laastus on pooldajaid, kõhklejaid ja vastaseid. Iga rühma tuleb vaktsineerima veenda erineva taktikaga.

2. Üsna silmanähtav tunnus on ka rahvuslik kuuluvus ehk asjaolu, et vene keelt kõnelevad elanikud on oluliselt kehvemini vaktsineeritud kui eesti keelt kõnelejad. Järelikult peab kummagi keeleruumiga rakendatavaid meetmeid vaktsineerimisstrateegias eraldi käsitlema.

3. Kolmas tunnus on see, kas inimene on võimeline ise vaktsineerima tulema või peab vaktsiini tema juurde viima.

4. Oluline tunnus on, kas inimene elab tiheda või hajaasustusega piirkonnas. Selle järgi tuleb valida vaktsineerimiskohad.

5. Viies tunnus haakub esimesega: kumb motivatsioonihoob on tõhusam, piits või präänik? Kellelegi võib mõjuda nende kombinatsioon.

See tähendab, et vaktsineerimise korraldus ja kommunikatsioon peab olema korraldatud 3 x 2 x 2 x 2 x 3 = 72 erineval viisil. Vähemasti iga tunnuste grupp peaks olema läbi töötatud ja varustatud selgete tegevustega, kuidas saavutada neid erisusi arvesse võttes vaktsineerimise eesmärk.

Valitsusel kulus peaaegu kuu aega (!), et olukorrale reageerida. Sedagi ilmselt tänu riigikontrolli teravale kirjale vaktsineerimise puuduliku strateegia ja juhtimise kohta. See kiri on avalikult kättesaadav, ei hakka seda siin ümber jutustama. Tõden vaid, et mul on väga hea meel, et riigikontrollil on niivõrd hea arusaam sellest, milline peab olema hea strateegia. Ka Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart saab väga hästi aru, milline peab olema hea strateegia: tuues halva strateegia näiteks praeguse valitsuse kriisikomisjoni tegevuse, kes alles olukorra saabudes hakkab arutama, millised võiksid olla võimalikud piirangud. Kõlvart ütles väga õigesti, et sellised variandid peavad olema pikalt ette välja mõeldud.

Üks strateegilise juhtimise alustalasid on trendide ja tuleviku hoomamine ning nendele vastavate tegevuste kavandamine. Tulevik on täis ootamatusi ja muutusi. Küll aga on võimalik üsna hästi ette näha, missuguseid ootamatusi ja muutusi tulevik võib tuua, ja mõelda, mis me teeme, kui läheb nii, või mis me teeme, kui läheb naa.

Strateegilises juhtimises nimetatakse seda stsenaariumide planeerimiseks. Stsenaariumide planeerimine põhineb „mis siis, kui...” tüüpi mõtlemisel. Näiteks „Mis siis, kui 30-kraadine õhutemperatuur kestab kauem kui 7 päeva? Kas meie külmutusseadmed saavad sissetungiva kuumusega hakkama? Mis siis, kui ei saa? Kuidas me teada saame, et ei saa? Kas meie hoiatusseadmed töötavad?” Nagu isegi teate, siis terviseametis olid need küsimused esitamata või kui olidki esitatud, siis olid nendele korralikud vastused leidmata.

Kas terviseametile tõesti tuli ootamatult asjaolu, et pärast jaanipäeva lähevad inimesed puhkusele ja vaktsineerimistempo aeglustub oluliselt? Vaktsineerimisstrateegias oleks pidanud olema palju „mis siis, kui...” tüüpi stsenaariume. Mis me teeme, kui pärast jaanipäeva selgub, et puhkuse tõttu vaktsineerimistempo oluliselt langeb? Kuidas me korraldame vaktsineerimise siis, kui inimesed on puhkusel?

Samamoodi on vaja praegu ette mõelda. Mis saab vaktsineerimisega, kui puhkuste periood hakkab lõppema? Mis saab, kui lapsevanemad hakkavad valmistuma esimeseks koolipäevaks? Mis saab, kui haiglate täituvus jõuab 20%-ni? Aga 50%-ni?

Riigikontroll märkis oma kirjas peaministrile, et see eesmärk pole selge ega mõõdetav, mistõttu on raske aru saada, mida plaaniga saavutada soovitatakse. „Näiteks aprillis kinnitatud plaanis märgiti, et sügiseks soovitakse saavutada Eestis 70% vaktsiinidega hõlmatus, kuid pole välja toodud, mida mõeldakse sügise all: kas see tähendab augusti lõppu, astronoomilise sügise algust või varasügist? Ühtlasi ei tooda välja, kas hõlmatus tähendab täielikku vaktsineerimist või näiteks ühe vaktsiinidoosi saamist.”

Kui vaktsineerimistempo langus suudetakse peatada, on 70% immuunseid 22. septembriks isegi saavutatav. Aga probleem on selles, et see eesmärk on püstitatud enne seda, kui deltatüvi hakkas levima. Hiljemalt juuli keskpaigaks, kui oli selge, et deltatüvi on hakanud kiiresti levima, oleks tulnud ka vaktsineerimise eesmärk üle vaadata. Deltatüve nakkuskordajast R0 = 6 tuleneb, et meil on sügiseks vaja 1 – ⅙ = 85% immuunseid, et ühiskondlik immuunsus selle tüve vastu toimima hakkaks.

Miks me üldse vaktsineerime?

Vaktsineerimise arutelus on minu meelest kaduma läinud üks väga oluline põhitõde. Riigi toimimise vundament on majandus. Majanduse vundament on ettevõtted, ettevõtjad, tööandjad, palgamaksjad, maksumaksjad. Kui ettevõtted jäävad seisma, jäävad palgad maksmata. Kui palgad jäävad maksmata, jääb ühiskond seisma. Ettevõtted jäävad seisma siis, kui haiglate koormus hakkab uuesti kriitilise piirini jõudma.

Päris paljud ettevõtted on pooleteise aastaga oma kriisi üle elamiseks vajalikud rahavarud ära kulutanud. Suur osa aastaaruandeid peaks olema esitatud. Kas majandusministeeriumis on keegi vaadanud, milline on ettevõtete finantsseis pärast esimest koroona-aastat? Teinud mõttelise stressitesti, et kui me paneme majanduse osaliselt või täielikult kinni, kui palju pankrotte ja töötust sellele järgneb? Kui tervisekriisi rindel on meie seis parem kui kunagi varem, siis majanduskriisi rindel on meie seis halvem kui kunagi varem.

Kui tervisekriisi rindel on meie seis parem kui kunagi varem, siis majanduskriisi rindel on meie seis halvem kui kunagi varem.

Seega on peale vaktsineerimisstrateegia vaja selget piirangute strateegiat. Olud on nii palju muutunud, et samasuguse piirangute strateegiaga, millega tegutseti kevadise laine ajal või eelmisel aastal, lõigatakse sügisel kindlasti endale valusalt näppu. Kus on uus piirangute strateegia? Selline, mis oleks konkreetne ning kus oleksid selgelt mõõdetavad eesmärgid ja vastutajad?

Kes sobib kriisi juhtima?

Strateegia mõiste on tulnud sõjandusest. Sõjanduses teatakse, et iga lahinguplaan on kõlblik kuni kümme minutit. Pärast seda on olukord lahinguväljal nii palju muutunud, et on vaja uut plaani. Mis aga päästab, on selge ja mõõdetav eesmärk.

Olen oma strateegiapraktikumides palju kasutanud järgmist näidet. Lahingutegevus on jõudnud künkani, mille otsas on kuulipildujapesa. Poole tunni pärast peab moonavoor selle künka kõrvalt läbi pääsema. Rühmale on antud ülesanne kuulipildujapesa vagaseks teha.

Tehakse rünnakuplaan, hakatakse seda ellu viima. Liigutakse 100 meetrit edasi, siis selgub, et kuskil on veel snaiper.

Tehakse uus plaan. Snaiper saadakse kätte. Liigutakse veel 100 meetrit edasi, siis selgub, et põõsastes on soomuk...

Olenemata sellest, missugused ootamatused rühma tee peal tabavad, on neil teada üks selge ja lihtne ülesanne: 30 minuti pärast peab vaenlase kuulipilduja mäe otsas vaikima.

Paar kuud tagasi vestlesin kaitseväe personaliosakonna juhiga. Mulle jäi eredalt meelde tema tõdemus, et kaitsevägi tundis ennast eriolukorra ajal nagu kala vees. Tõepoolest, sõjaväelised organisatsioonid ongi ju treenitud selleks, et eriolukordade ajal hästi hakkama saada. Nende jaoks on eriolukord normaalne. Äkki oleks aeg tuua kriisikomisjoni just selliseid strateege, kes suudavad silme ees hoida lõppeesmärki, omada ülevaadet lahinguväljast, vaenlase liikumisest, ja piltlikult öeldes iga kümne minuti tagant kohendada oma sõjaplaani, et strateegiline eesmärk saaks saavutatud.

Mul on kahtlus, et praegusel viisil tegevust jätkates marsib rühm kuulipilduja tule all lihtsalt kangelaslikult edasi, kuni kõik on viimaseni maha notitud. Kahtlus, et ametnike juhtimisel kestab see „sõda” kolm korda kauem, kui võiks, läheb kolm korda rohkem maksma ja kaotused inimeludes on kolm korda suuremad.