Keila-Joa legendaarne suvilapiirkond on on alati meelitanud poliitilist eliiti

Kunagine nomenklatuuri suvituspaik oli meeltmööda poliitikutele ka Eesti vabariigis, kuid selle ülalpidamine oli riigile kaugelt liiga kallis.

Kui Saksa okupatsiooni aeg aastail 1941‒1944 välja arvata, siis tundis ENSV parteiladvik end Keila-Joa suvilakülas ülihästi ega põlanud sugugi ära maju, mis olid ehitatud „kapitalistlikele vereimejatele” eesotsas Pätsi ja Laidoneriga. Ent nõukogude nomenklatuur kasvas mühinal ja Keila-Joa puhkeküla oli vaja laiendada. Ruumi oli ju selleks küll, koguni 42 hektarit.
Nõukogude mõistes kõige uhkemad hooned valmisid Keila-Joa puhkekülas aastail 1978‒1988, EKP keskkomitee esimese sekretäri toolil trooninud Karl Vaino valitsusajal. Nimelt ehitati siis sinna nn vesiravila ehk tänapäevases mõistes spaa koos massaaži- ja mudavanni, basseini, sauna, jõumasinatega sisustatud võimlemisruumi ja korvpalliväljakuga. Olgu öeldud, et just nagu vanas Roomas viis sammastega ümbritsetud basseini värvikirevate kahhelkividega kaetud laugjas tee. Bassein ise oli palistatud roheliste kahhelkividega.

Mõistagi oli spaas eraldi nõupidamisruum, mille seintel ilutsesid hiilgeajal hinnalised maalid, põrandat kattis roheline pika karvaga vaip ning nurgas lösutas kamin, mis oli ümbritsetud nahksete tugitoolidega. Loomulikult oli seal kinosaal, mille kõrval asus söökla, kuhu toitu toodi termostega lähedal asuvast Lohusalust, ning sööke jagati parteiladvikule väikese luugi kaudu nende soovide alusel.