Faktid on selged. Mõni päev pärast seda, kui Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka sundis Minskis maanduma Ryanairi Ateena-Vilniuse lennuki, mille pardalt rööviti ajakirjanik ja aktivist Raman Pratasevitš, algas kui nõiaväel ebaseaduslik sisseränne Leetu.

Euroopa Liit reageeris Lukašenka inimröövile tsiviillennukilt jõuliselt ja paljuski Leedu eestvedamisel. Lennukeelud, sanktsioonid tulid kiirkorras. See oli režiimile kõva löök, kuid näib, et Lukašenka oli selleks valmistunud.

Tal oli sihtmärk – Leedu, mis on nii Valgevene kui ka varem Ukraina demokraatia kaitsmises ja edendamises kujundanud Euroopa Liidu ja laiemaltki läänemaailma suhtumist. Ja Lukašenkal oli silmanähtavalt läbimõeldud vahend – migratsioon, mis 2015.–2016. aastal põhjustas EL-is ühe suurema ja sügavama kriisi. Kuid Leedus toimuvat ei saa sellega sugugi võrrelda.