Rahva ja riigi edasikestmise seisukohast on tegemist oluliselt muret tekitavama fenomeniga kui senine „valitsus ei tea midagi” suhtumine. See on väga ohtlik tendents. Osa meist mäletavad seda fenomeni nõukogude ajast, kui isegi sõprade ringis ei tohtinud mingitel teemadel rääkida. Kas pole mitte kogu demokraatliku ühiskonnakorralduse alus üks mõte „Ma olen täiesti teistsugusel seisukohal kui sina, kuid ma võitlen viimase veretilgani sinu õiguse eest olla sellel erineval seisukohal”?