Seejuures korraldab Valgevene karistusoperatsiooni täiesti avalikult. Demonstratiivselt avatakse uusi lennuliine Iraagi eri piirkondadesse, et sealt „transiitreisijaid” peale võtta. Euroopa piirivalveagentuuri Frontex videod näitavad, kuidas Valgevene piirivalvurid suunavad inimesi Leedu poole.

Lukašenka režiimil on rünnak hästi sihitud. Ehkki kõik märgid näitavad, et iraaklasi kasutatakse relvana, ei saa inimesi käsitleda ühtse massina. Igaühe asüülitaotlus tuleb läbi vaadata, sest mõni neist võib tõesti vajada kaitset. See kõik võtab aega, aga uusi tulijaid saabub hulgal, mis võib Leedu suutlikkuse lähinädalatel halvata.

Valgevene diktaatorit toetab on praegu üllatusmoment, kuid ühiselt tegutsedes suudame ta hübriidmõõga nüriks taguda.

Ühest küljest ei tohiks nüüd kellelgi olla kahtlust, millist ohtu kujutab endast Euroopas olev diktatuuririik. Ta ei piirdu üksnes enda kodanike represseerimisega, vaid korraldab (peale õhupiraatluse) erioperatsioone ka välismaal. Eile leiti Kiievist pooduna tõenäoliselt Valgevene eriteenistuste ohvriks langenud opositsionäär Vital Šišov.

Teisalt näeme nüüd, kui tähtis on Euroopa solidaarsus. Praegu võib vajada teiste abi Leedu, järgmises etapis aga Eesti. „Meie kvoot on null” stiilis loosungid mõjuksid nüüd juba külma dušina.

Praegu on esmatähtis lääneliitlaste solidaarsus ja selle jõuline demonstreerimine. Küllap tuleb ühel päeval käivitada ka NATO alusleppe 4. artikkel ja töötada Leedu kaitseks välja alliansi ühine poliitika. Lukašenka ja tema seljatagune ei tohi selles vastasseisus peale jääda.