NÄDALA NÄGU | Soldatid valivad ohvitseri
(29)
Jah, muidugi, reaalselt on ministritel ja riigikogu esimehel võimu rohkem, aga vähemalt teoreetiliselt on president neist üle – tal on õigus poliitikuid vaibale kutsuda, neid oma kõnedes noomida jne. Seega meenutab olukord mõneti aega pärast bolševike võimuletulekut Venemaal, kui revolutsioonilised soldatid võtsid nõuks enesele ohvitsere valida.
Loomulikult polnud siis mingeid šansse karmidel, korda nõudvatel pagunikandjatel, vaid ikka neil, kellest loodeti, et nad vaatavad kõikidele sigadustele läbi sõrmede ja on nii-öelda omad joped. See seletab näiteks, miks Jüri Ratas ja Helir-Valdor Seeder, aga laiemalt kogu Keskerakond ja Isamaa seisavad nii jäigalt ja jonnakalt vastu praeguse presidendi kandidatuurile. Nagu ütles Kristjan Lible, keda Julk-Jüri proovis iga hinna eest Paunvere kellatornist välja süüa: ei kannata ükski sunnik, kui talle tõtt öeldakse!
Paraku on küllaltki keeruline ette aimata, kuidas presidendiks edutatud inimene oma ametipostil käituma hakkab.
Paraku on küllaltki keeruline ette aimata, kuidas presidendiks edutatud inimene oma ametipostil käituma hakkab. Seda enam, et kuigi võib olla kange kiusatus sokutada Kadriorgu keegi oma lähikonnast – veel parem oleks muidugi ise presidendiks hakata! –, ei vaadataks ühiskonnas sellele hea pilguga. Ehkki keskpärasus eelistaks ajada asju teise keskpärasusega, näeb tava ette, et presidendikandidaat peab olema omal alal väljapaistev.
Aga sellised inimesed on peaaegu alati ka eredad isiksused, kellel on kindlad põhimõtted ning julgus neid välja öelda ja kriitilisel hetkel kaitsta. Sestap kipub paratamatult olema nii, et kui just mingi ime läbi ei õnnestu smugeldada Kadriorgu mõnda hõbejuukselist veteranpoliitikut, osutub uus president lõppkokkuvõttes ikkagi lollide ja sulide jaoks ebamugavaks partneriks.
Praegu kõneldakse enim Tarmo Soomerest ja käiakse ümber tema nagu kass ümber palava pudru.
Praegu kõneldakse enim Tarmo Soomerest ja käiakse ümber tema nagu kass ümber palava pudru. Ilmselgelt ta tegelikult ju valitsuserakondadele ei meeldi, muidu oleksid nad tema kandideerimisnõusolekut otsekohe rõõmuhõisetega tervitanud. Sellest on hulk aega möödas, kui Soomere end ise välja pakkus nagu Raja Teele Tootsile. Aga kui Toots oli kohe rõõmuga nõus, siis Jüri Ratas kondas enne piltlikult öeldes terve Paunvere läbi ja kui tõesti mitte kedagi ei leidnud, alles siis tuli pika hambaga Soomere juurde – et noh, võib ju kah, kui muud üle ei jää... Tõenäoliselt on õigus Jaak Allikul, kes ennustab, et president valitakse ära riigikogus, aga mitte sellepärast, et nii on Eestile kõige parem, vaid seetõttu, et tõmmata vaip alt EKRE-lt ja lõpetada Henn Põlluaasa mõttetu tuuritamine mööda Eestimaad.
Oi jah, vaene Põlluaas! Tuleb meelde, kuidas Karlsson küsis onu Juliuselt: „Kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled ilus ja ülitark mees oma parimates aastates?” Ja kui onu Julius meelitatult vastas, et ei, nii kaunist komplimenti pole talle veel kunagi tehtud, esitas Karlsson uue küsimuse: „Kust sa siis ometi oled niisuguse pöörase mõtte pähe võtnud?”
Ka „onu Hennult” oleks paslik küsida: „Kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled tõsiselt võetav presidendikandidaat?” Ehkki me muidugi teame, et on öelnud, ja teame ka seda, kes nimelt lihtsale mehele kärbseid pähe ajas ja millises mõisas see sündis...
