KÕLEDAD FOTOD TOKYOST | Mis kõik võinuks olla...

Korraldajate otsus pealtvaatajaid tribüünidele mitte lubada pani Tokyo olümpiamängude atmosfäärile kabelimatsu. Telereitingud tõestavad, et kohalike elanike huvi koduste suurvõistluste vastu on meeletu.

Pole kahtlustki, et endises maailmas oleksid tribüünid fännidest pungil nii kergejõustikus, judos, karates, jalgpallis, rulasõidus kui ka kaljuronimise areenil. Jaapanis elab 126 miljonit inimest, neist Tokyos 13,96 miljonit. Huvilisi oleks olnud ilmselt nii palju, et teatud võistlustele tulnuks piletiomanikud selgitada loteriiga, nagu see käib näiteks jalgpalli Euroopa ja maailmameistrivõistluste puhul.

Japan Times kirjutab, et Tokyo olümpia avatseremooniat vaatas pealinnas ja selle äärealadel 56,5% elanikkonnast, mis on sealkandis suurim olümpia avatseremoonia reiting alates eelmistest Tokyo suvemängudest 1964. aastal. Toona oli sama numer 61,2%, 1984. aasta Los Angelesi mängude reiting küündis 47,9%-ni. Hinnanguliselt vaatas kogu Jaapani peale neljatunnist avatseremooniat 73,27 miljonit inimest.

Sportlased ja need vähesed väljavalitud, kes spordiareenidel käia võisid, paraku nende miljonite inimeste kohalolu ei tundnud. Rääkigu atleedid pealegi, et koduste toetust võib füüsiliselt tajuda. No ei või! See tühjus, mis tribüünidelt vastu vaatab on kole, kõle ja õõvastav korraga.

Meeleolu loomiseks jäeti muusika paljudel areenidel vaikselt taustale tiksuma rohkem, kui seda tavaolukorras oleks tehtud. Sõltuvalt spordialast olid sportlastele kaasa elamas nende kaasvõistlejad ja delegatsiooni liikmed. Eilsel rannavõrkpalli poolfinaalil tekitas atmosfääri tribüünilt raadioülekannet teinud venelane, kes röökis oma positsioonilt nii kõvasti, et seda pidi olema kosta ka alla liiva peale. Rivo Vesiku hoolealused Vjatšeslav Krasilnikov ja Oleg Stojanovski tänasid peale võidukat matši raadiomeest, näpud püsti vilistades, nagu kõik teisedki Venemaa meediainimesed tol õhtul Shiokaze Parkis.

Kurb oli vaadata tühjade tribüünide ees BMX-rattureid, kes saavad tavaliselt üha raskemate trikkide sooritamiseks jõudu ja tuge publikust. Kaasvõistlejatelt ka, aga ennekõike siiski publikust.

"Lõppude lõpuks tulin ma siia spetsiifilist ülesannet täitma. Tulin siia sõitma oma parimat. Olgu publik või mitte, sadagu vihma või paistku päike. Ma tulin siia eesmärgiga. Muidugi oleks hea, kui meil publik oleks, sest ma tean, kui emotsionaalseks see üritus võiks minna, aga tõsiselt, ma tulin siia tegema vaid ühte asja. Ma tean, et inimesed vaatavad meid telekast. Tuleb lihtsalt rohkem keskenduda ja end ise elevile ajada. Ma tean, et olen selleks võimeline. Kui sa hea triki pealt maandud, siis on juba tunne "Olgu, paneme edasi!". Just nii ma täna hästi sõitsingi," rääkis mulle BMX Freestyle kvalifikatsiooni järel viiekordne X-Mängude võitja ja Simple Sessioni publikule hästi tuttav venetsueelalane Daniel Dhers.

Seda, kuidas pealtvaatajate puudumine võib muuta sportlase sooritust, näitas ilmekalt ka sportronimise pronksmedalisti, austerlase Jakob Schuberti sõnavõtt "MK-sarjas on meil pealtvaatajad ning sa tead alati, kas oled tipule lähedal või mitte, sest sa kuuled seda neilt. Aga nüüd, pandeemia tõttu meil muidugi pealtvaatajaid pole. Oli raske hinnata, kas mu konkurent sai juba tipu kätte või mitte."

Leidus neidki, kellele tühjad tribüünid kasuks tulid. "Tänane võistlus oli nagu iga teinegi, aga ma olin vähem närvis, sest siin polnud pealtvaatajaid," sõnas naiste rula tänavasõidu pronksmedalist, jaapanlanna Funa Nakayama.

Juba kolme aasta pärast toimuvad suvemängud Pariisis. Prantslased on samuti tuntud kui äge spordirahvas. Vaadake kasvõi tennise Davis Cupi või kohaliku liiga jalgpallipublikut! See, et juba poole aasta pärast toimuvad talimängud Pekingis pealtvaatajateta peetakse, on juba suhteliselt kindel, kui lugeda rahvusvahelise olümpiakomiteede viimaseid intervjuusid.

Suvised jalgpalli Euroopa meistrivõistlused pakkusid atmosfääri mõttes haruldast vaheldust. Olümpia tõi aga need, kes arvasid, et nii hakkabki nüüd olema, kiiresti maa peale tagasi. Koroonaviirus oma uute tüvedega pole kuhugi kadunud ja ei paista, et lähiaastatel seis väga palju paremaks läheks.

Äkki on 2028. aasta Los Angelesi mängud need, kus korraldajatel on üldse mõtet toolid võistlusareenide ümber paigutada? Tahaks väga loota. Tõesti tahaks!