JUHTKIRI | Riigikogus mingu vastamisi Ratas ja Kaljulaid

Jõudsime juba hüüda oma juhtkirjas „hurraa“, et Tarmo Soomere näol on viimaks, peaaegu viimastel sekunditel, tekkinud keegi, keda võiks nimetada presidendikandidaadiks.

Olid ju kaks valitsuserakonda väljendanud talle põhimõttelist toetust. Järelikult, kui võtta tavaelu loogika järgi, peaks tal olema olemas piisav hulk hääli, et vähemalt võistlusringi astuda. On ju kandidaadi ülesseadmiseks vaja praeguses staadiumis kõigest 21 riigikogu liikme allkirja.

Valmisolek Soomeret võimaliku presidendina aktsepteerida oli ühiskonnas olemas. Ajaleht Postimees toetas teda oma juhtkirjas ühemõtteliselt. Eesti Päevaleht leidis samuti, et tegemist on tubli kandidaadiga, kuid et uus president peaks selguma ikkagi valimistel, mitte läbi määramise.

Tänane Keskerakonna juhi Jüri Ratase poolt esimesena välja toodud lakooniline teade, et Soomere ei leidnud riigikogus äravalimiseks erakonnaülest toetust, viskas pori näkku paljudele.

** Tarmo Soomerele. Iga funktsionaalse lugemis- või kuulamisoskusega inimene saab viimase nädala-paari sõnumitest aru, et tal on olemas korralik seljatagune. Võib-olla valituks saamiseks ei piisa, kuid ikkagi: me toetame sind. Nüüd on ta aga järsku otsekui tühi koht. Keegi ei taha astuda isegi seda sammu, et teda üldse üles seada. Poliitloogika järgi võib taolist käitumist mõista, inimlikul tasandil peaks Soomerel olema kõik alused tunda end reedetuna.

** Teistele võimalikele kandidaatidele. Presidendiamet ei peaks olema nagu pürgimine välisluureametisse, kus on kasulik end viimse hetkeni - kui mitte igavesti - varjus hoida. Nüüd, kui kellelegi tehakse uuesti ettepanek ja see välja öeldakse, peab ta arvestama kahekordse häbiga. Esiteks siis, kui pärast avalikku solgutamist jälle loputusveega alla lastakse. Aga teiseks ka siis, kui tal läheb Soomerest paremini. Nüüdseks peab juba igaühe puhul arvestama, et tegemist pole esimese ringi valikuga.

** Eesti kodanikele. Käimas on nimelt see, mille eest hoiatasime. Avaliku ideede ja isikute konkurentsi asemel tagatubade mäng, kust välja tulnud sõnumitest võib teha kaks võimalikku järeldust. Esiteks: erakonnapoliitika ongi otsustus- ja kokkuleppevõimetu. Usku demokraatiasse see just ei tugevda. Teiseks: parlamendipoliitikud mängivad teadlikult lolli. Lugege tänaseid sõnumeid - iga erakond ütleb, et „meie ei tea, mis sünnib, meie justkui toetasime, aga teised mitte..." Kui toetasite, seadnud siis Soomere kandidatuur üles!

Näiteks Keskerakonna poolt jääb vägisi mulje, et valmistatakse ette pinda tõdemuseks: valime siis ikka Ratase ära. Üleüldse on kogu mängus näha varjudes vehklemas partei esimehe taktikeppi. Reformierakonna poolt aga võiks oodata tõdemust, et nüüd viimaks ei jää muud üle, kui jälle Kersti Kaljulaid kübarast välja tõmmata.

Tegelikult olekski see aus valik, seada riigikogus üles mõlemad. Mis sest, et niisugune samm paneb proovile praeguse koalitsiooni mõistuseabielu. Mis sest ka sellest, kui kumbki riigikogu voorus kuskile ei jõua. Kõige minimaalsemalt tunneks rahvas end vähemalt natukenegi kaasatuna.

Muidugi saab minna veelgi piinlikumaks. Kujutlege võimalust, et 30. augustil vaatavad riigikogu liikmeid otsa valimissedelitele, kus... pole ainsatki nime. Aga just sellises seisus me täna olemegi.