Eesti on koroonaviirusega hakkama saamise poolest Euroopa paremate seas. Ka on viirusest tingitud piirangud mõjutanud võrdlemisi vähe Eesti elanike elukvaliteeti. Ometi kuulen viimasel ajal üha jõulisemaid hääli, mis kutsuvad üles rakendama vähemalt kaudselt kohustuslikku vaktsineerimist, et elu võiks sellisel kombel jätkuda. Osa poliitikuid soovitavad, et vaktsineeritud võiksid elada oma põhiseaduslike õiguste järgi, aga vaktsineerimata inimesed peaksid taluma õiguste piiramist.

Sellisest retoorikast saab järeldada, et vaktsineerimine kui kaitse haiguse vastu ei ole iseenesest piisavalt veenev. Seetõttu on jõutud arusaamale, et inimesed saab vaktsineerima riiklike repressioonide abil. Vaktsineerimata inimesed peavad kannatama – kui mitte tervisehädade kaudu, siis ühiskondlikult.

Säärane hoiak on kinnistunud kogu maailmas. Teed näitas Iisrael. Ka näiteks Prantsusmaal, Itaalias ja Kreekas kehtib vaktsineerimissertifikaat, milleta oled osast avalikust eluruumist kõrvaldatud.

Või võtame Saksamaa, kus kinnitatakse alati, et kohustuslikult kedagi vaktsineerida ei tohi. Ometi teeb viimasel ajal üha enam poliitikuid ja ajakirjanikke üleskutseid vaktsineerimata inimesi diskrimineerida või survestada.