JUHTKIRI | Päris edukas olümpia Eesti jaoks

Eesti leiame eile lõppenud Tokyo olümpia medalitabelist jagamas 59.–62. kohta Läti, Fidži ja Taiga. Päris hea tulemus, kui arvestada, et rahvaarvult oleme maailmas alles 155.

Võime ennast spordirahvaks nimetada küll, kui sellega käib kaasas ka kerge eneseiroonia.

Suurema osa iseseisvuse taastamise järgset aega on meil pärast sportlaste suurvõistlustel edukalt esinemist räägitud murelikult ka järelkasvust. Et kes hakkab olümpial medalite pärast konkureerima pärast Erki Noole, Gerd Kanteri, neljapaadis istuvate sõudjate jne tippspordist loobumist. Eesti sporti tervikuna vaadates pole järelkasvumure veel realiseerunud, sest enamasti oleme ikka vähemalt mõnel alal olnud medalikonkurentsis või vähemalt selle lähedal. Alad, kus meie sportlased päris tippu jõuavad, on aja jooksul küll mõnevõrra vahetunud, sest peale süsteemse treeningutöö on vaja ka muude soodsate asjaolude kokkulangemist.

Võime ennast spordirahvaks nimetada küll, kui sellega kaasneb kerge eneseiroonia ja lubadus ise ka trenni hakata tegema.

Näiteks Soomel, kus on pikad sporditraditsioonid ja sporti rahastatakse tugevalt, need asjaolud seekord kokku ei langenud. Seega võitsidki meist mitu korda suurema ja jõukama riigi sportlased Tokyo olümpial ainult kaks pronksmedalit meie kulla ja pronksi vastu.

Siinkohal ongi Eestil põhjust enesekriitiliseks irooniaks. Soovitust ööpäevas vähemalt 60 minutit liikuda ei täida peaaegu pooled Eesti lapsed, sel sajandil on ülekaaluliste laste hulk kolmekordistunud ja ligikaudu veerand esimesse klassi minevaid lapsi on juba ülekaalulised või rasvunud.

Noorte osakaal rahvastikus väheneb niigi. Võimalike tulevaste spordikangelaste hulka vähendab nüüd siis seegi, et oleme liitunud vanadele heaoluriikidele juba 1980. aastast omase paksuks minemise ja juba lapseeas juurduva istuva või pikutava eluviisi moega. Elanike keskmise kehamassiindeksi poolest oleme Soomele juba enam-vähem järele võtnud. See võib lõpuks ikkagi hakata vähendama meie medališansse tulevastel olümpiatel.

Samal ajal on ka olümpiate programm muutunud „ülekaaluliseks”. Peale selle räsivad spordi mainet dopinguskandaalid. Ent nõudlus spordikangelaste järele ei kao – tippsport on oluline osa tänapäevasest meelelahutusest, samuti on tippsportlased tähtsad nii noorte kui ka täiskasvanute spordiharrastuse eeskujude-edendajatena. Perspektiiv on selge: Pariis 2024, Los Angeles 2028 ja Brisbane 2032 ning Peking 2022 ja Milano Cortina 2026.