Pärast 40 kirja lugu tajus ta, kuidas nii mõnigi tema meelest küllalt arusaaja inimene hakkas teda vältima. Nad ei läinud oma kaplinskiliku käitumise kriitikas avalikuks, aga nende, teiste hulgas minugi meelest käitus ta valesti ja selle tundis ära Jaan – nagu teda lihtsuse mõttes samuti kutsuti. Ta jäi hätta ja otsis nõu.

Ei olnud vahest juhuslik, et ta otsis üles Elvas elava väga hea eesti kirjakeele morfoloogi dotsent Jaak Peebo, keda oli okupatsioonivõim represseerinud ja kes oli veendunud rahvuslane. Ta küsis tollelt, mida teha.