„Vaimu paik” on Jaan Kaplinski „Ööülikooli” loenguid koondav raamat, justkui „see vana hea”. Kas ka vajalik? Jah, võib öelda, et Jaan Tootsenil ja kõigil sarja hooandjatel on õigus. See raamat on vajalik. Õigustatult on teos ka raamatupoodide edetabelis ja pika järjekorraga laenutatav raamatukogudes, sest esindab kõige ehtsamat lugemismõnu. Parasjagu kerge, kuid ilus ja väärindav on ka raamatu kujundus.

Loengud juhatab sisse Tõnu Õnnepalu ja Kaplinski kirjavahetus, mis on värske, pärinedes 2020. aasta sügisest. Meeldiv on tõdeda, et Õnnepalu sai Kaplinski võrdlemisi hästi „rääkima”. Neil oli ka siht, kuhu pidi jõudma – avaldada tekst raamatu eessõnana –, kuid kujutan ette, et mõnele teisele inimesele poleks Kaplinski end niimoodi avanud. Oli tunda sooja kollegiaalsust, mingisugust äratabamist, et vastas on inimene, kes on tihti väga sarnaste eluvalikute ees – kirjanikuna.