RAAMATUBLOGI: Hamartia – olukorra valesti hindamine, põhjustatud piiratud otsustusvõimest. Tagajärg: surm

Agnes Ravatn, „Seitse ust”, tõlkinud Sigrid Tooming, Eesti Raamat 252 lk.

Niiöelda intellektuaalkrimkasid ülemäära tihti just ei ilmu. Enamasti aetakse asja lihtsalt – tegelased on kas ärimaailmast või lihtsad inimesed või koduperenaised, kui mõelda viimase aja psühhothrillerite peale. Aga kirjutada peategelaseks kirjandusprofessor, tipptasemel muusik ja meedik...

Tänapäeval räägitakse, et lihtsusta ja liialda, aga ühtäkki analüüsitakse Antiik-Kreeka kirjandust, kasutades termineid peripeteia (pöördepunkt), desis (sõlm tõmmatakse kinni) hamartia (saatuslik eksimus).

Või siis tuuakse mängu muusikalised terminid lametoso (kaeblevalt), con brio (soojusega), sospirando (ohates), pesante (raskelt) ja viimaks morendo (surres).

Olgu siinkohal öeldud, et eelnevat haritust pole raamatut lugedes vaja, sest kes see ikka Kreeka iidse kirjanduse lahkamise või viiulimängu tundeterminitega kursis on, küll aga on viimasele leheküljele jõudes tugevam tunne – taas pisut targem.

Pensionieelikust kirjandusprofessor Nina elab meedikust, kuid riigiametniku tööle suundunud abikaasaga õnnelikku elu. Nad on haritud, käivad kontserditel, teevad häid roogi, joovad veini... Tõsi, on üks mure – nende tütar, samuti arst, on üksjagu küünik ja otsustab kupatada välja prekonnale kuulunud majas elanud üürniku, üksikema, kunagise viiulivirtuoosi, kes ootamatult pillid mitte ainult nurka ei visanud, vaid maha müüs. Ja mõni päev hiljem vanemate juurde kolinud üürnik kaob.

Nina tunneb end puudutatuna ja süüdlasena, ent on veel üks aspekt – ühes telesaates väitis ta, et oleks suurepärane mõrvauurija, sest: „Kirjandusteadlane suudab niisama edukalt ja tõenäoliselt veel edukamalt kaaluda küsimust: kas väidetav motiiv on loogiline või on juurdlus jooksnud ummikusse. Võime sisse elada. Kirjanduse lugemine eeldab sisseelamist. Nõus? Inimesed, kes raamatuid ei loe, pole lihtsalt piisavalt treenitud teistesse inimestesse sisse elama. Tulemus? Nad ei saa in inimestest aru.”

Ja nii hakkabki Nina tasapisi omal käel üürniku kadumist uurima. Oh, poleks ta seda pigem teinud...