Eesti kagupiiri ehitus on täies hoos. Varsti pääsevad piirivalvurid üle soode ja järvede nii, et ei pea hiljem riideid kuivama riputama

Üks jalg Eestis, teine jalg Venemaal, väike võsa all looklev veekraav eraldab kahte riiki. Praegu on seis kagupiiril kohati veel selline, ent mõne aasta pärast peaks Läti-Vene-Eesti kolmikpunktist Luhamaani seisma roheline tara, mille kohal žiletilaadsete teradega kiiskav lõiketraat ja okastraat.

Piusa kordoni juht Paavo Mikson ja piirivalvur Andres Kongo tunnevad kagupiiri ja seda ümbritsevat ala nagu oma peopesa. „Siin elab üksik mees, viimane majapidamine enne piiri,” ütles Kongo ajakirjanikke sõidutades ühele hoovile osutades, kus oli pargitud igasugu autosid kümne ringis.

Piiri lähedal väntavad ratturid või niisama uudishimutsejad jäävad piirivalvuritele silma. Näiteks on Läti-Vene-Eesti kolmikpunkti peidetud üks geopeituse aare, mida aardeotsijad jahtima tulevad. Neil palutakse piirivalvuritele ette helistada, et oleks teada, kes kolme riigi piiri juures asjatab. „See pole käsk või kohustus, aga siis sujub töö paremini,” kinnitas Mikson. Ta korjas maast ühe kivikese ja viskas selle sulpsatusega Pedetsi jõkke umbes sinna kohta, kus võiksid kolm riiki kohtuda. „Umbes seal peaksid riigid kohtuma,” pakkus ta. Jões mingit posti või kivi pole, mis koha ära märgiks, selleks pole kolm riiki veel ühisele kokkuleppele jõudnud.