1994. aastal kutsuti mind esinema Ameerika Ühendriikidesse ülemaailmsele mõrvauurijate konverentsile. Olin 25-aastane mõrvarühma komissar, kes andis keskmiselt 50–60-aastastele oma ala professionaalidele ülevaate tundmatust riigist Ida-Euroopas. Riigist, kus tapmiste arv elanike arvu kohta oli üks maailma suuremaid. 1994. aastal oli meil ligi nelisada tapmist ja minult küsiti imestusega, kuidas me sellise olukorraga üldse toime tuleme.

Aus vastus oli, et ega eriti tulegi. Koormus oli tol ajal niivõrd suur, et eriti organiseeritud kuritegevusega seotud tapmiste puhul sai rääkida ainult sündmuskohtadel seoste loomisest, motiivide püstitamisest ja selle varjatud maailma kaardistamisest. Grupeeringute liikmete matuste jälgimine andis esimese tuntava sisendi, selgitamaks välja, kes kellega käib, milline on hierarhia ja mille pärast üksteist tapetakse.