JUHTKIRI | Afganistani draama kõnetab ja liigutab
(152)
Hinnati valesti, kui kiiresti ja ulatuslikult võtab Taliban riigis võimu üle. Seetõttu on peale lääneriikidega koostöö tegemise pärast ohus olevate afgaanide jäänud lõksu ka hulk lääneriikide kodanikke.
Eesti kodanikke seal teadaolevalt pole, kuid kuna Eesti on ÜRO julgeolekunõukogus Afganistani teema pealäbirääkija ja on ameeriklasi Afganistanis sõjaliselt toetanud, on meilgi põhjust sõna sekka öelda. Välisminister Eva-Maria Liimetsa seisukohavõtt jäi kahvatuks, aga õnneks parandas eile vea president Kersti Kaljulaid, öeldes empaatiliselt: „See lootuse kustumine, see hirm ja kaos, see valu, mis neist kaadritest paistab, teeb haiget kõigile, kes peavad kalliks inimõigusi ja iga inimese õigust turvalisele elule.”
Afganistani sündmused pole Eestile nii suur häbi kui Ameerika Ühendriikidele, kuid ikkagi vaevab paljusid nüüd küsimus, mis mõtet oli meie sõduritel aastaid kaugel missioonil osaleda. Presidendil on vastus olemas: oleme saanud palju tugevamad liitlassuhted ja suurema turvatunde me riigile.
Välisminister olgu julgem ja väljendagu selgeid väärtusi. Afganistan puudutab Eestit lähemalt kui muud kauged kriisikolded.
Tuleb möönda, et välisministril ja üldse valitsusel pole Afganistani küsimuses lihtne täiesti avameelne olla, sest kritiseerida tuleks ka Eesti tähtsat liitlast. Endisel välisministril Urmas Reinsalul oli ju õigus, kui ta ütles: „President Bideni juhtimisel on Afganistanis aset leidmas Süüria kriisi kõrval suurim lääne läbikukkumine sel sajandil. Lisaks katastroofile kohapeal kõigutab see tugevalt USA autoriteeti maailmas ja on seeläbi ohuks ka meie julgeolekule.”
Ka ametis olev välisminister võiks siiski olla julgem – väljendada selgeid väärtusi ja väljenduda kaasahaaravalt. Leppides Valgevene-näituse mahavõtmisega Tallinna lennujaamast või võttes Ungari välis- ja kaubandusministrit vastu just nimelt rahvusvahelise pressivabaduse päeval, on välisministri tegevus tõstatanud küsimuse, milline meie välispoliitiline kurss ikkagi on ja kas oleme mõne väärtuse hüljanud.
Afganistanis toimuv puudutab Eestit lähemalt kui maailma muud kauged kriisikolded. Eestlastega sõjaväes või muudes projektides koostööd teinud inimeste elu on ohus. Oleme presidendiga nõus, et meie kohus on pakkuda neile Eestis turvalist pelgupaika. Aga see on tundlik teema. Siin ei piisa ainult vaiksest kulisside taga tegutsemisest, vaja läheb ka kirglikke sõnavõtte, mis kõnetavad ja liigutavad Eesti inimesi.
