„See tähendab, kuidas?” ei saanud ma hästi aru. „Kuidas te saate surnud inimesi taastada? Päts ja Laidoner on ammu põrgus, puhaku rahus!”

„Meil on erinevaid mõtteid,” ütles üks meestest. „Töötan koolis kojamehena ja mul õnnestus oma valdusesse saada kaks bioloogiakabinetist välja visatud luukeret. Kui need skeletid plastiliiniga katta...”

„Mis jutt see on!” katkestasin teda ärritunult. „Päts ja Laidoner polnud ometi mingid plastiliinimehikesed! Nad olid lihast ja luust inimesed!”

„Jah, see on ka minu arvamus,” nõustus minuga teine mees. „Plastiliin ei sobi, tarvis on hakkliha.”

„Mis asja? Mis hakkliha?” olin ma tõsiselt jahmunud.

„Ahhaa!” ütles kolmas mees ja tõstis sõrme taeva poole. „Selle üle oleme me pikki öid diskuteerinud. Valik on ju suur – kas seahakkliha, veisehakkliha, kanahakkliha või kodune hakkliha. Mina eelistan just seda viimast. Sest Päts ega Laidoner polnud ometi sead, veised ega kanad! Miks peaksime siis neid taastades ilmselgelt sobimatut materjali kasutama?

Teine asi on kodune hakkliha. See sobib nagu rusikas silmaauku. Tuletage meelde laulusalmi: „Ma tahaksin kodus olla, kui Päts on president! Ja Laidoner juhatab väge ja maksev on Eesti sent!” Eks ole, laulus on sõna „kodu” ja koduses hakklihas on sõna „kodu”. See pole juhus!”

„Öelge, härra Orav, kui palju Päts ja Laidoner kaalusid?” uuris kolmas mees. „Me tahame olla taastamistöödes võimalikult täpsed.”

„Ehkki küsimus on muidugi ka selles, kust nii palju kodust hakkliha võtta,” jätkas teine. „Poeletid on praegu teatavasti tühjad ja Savisaare rahvavaenulik valitsus ei soovi meiega mingit koostööd teha. Ehk suudate teie, härra Orav, seda meest nii palju mõjutada, et ta annaks käsu eraldada patriootlikele jõududele vajalikus koguses hakkliha vabariigi juhtkonna taastamistöödeks?”

„Musti karvu oleks ka vaja,” ütles esimene mees.

Heleroosa toorest hakklihast koosnev Päts kõndis lirtsudes mööda tuba ringi, avas praeahju ukse ja sealt puges välja krõbedaks kotletiks küpsenud Laidoner.

Mul sai korraks õhk otsa, siis tuli jõud tagasi ja ma ajasin need inimesed välja algul uksest, siis aiast ja jälitasin neid kuni Kivimäe jaamani. Mitu ööd nägin unes painajaid: heleroosa toorest hakklihast koosnev Päts kõndis lirtsudes mööda tuba ringi, avas praeahju ukse ja sealt puges välja krõbedaks kotletiks küpsenud Laidoner, soust mööda õlgu alla voolamas. Ärkasin alati karjatusega.

Olin vahepealsete aastate jooksul selle võika juhtumi siiski juba unustanud, aga alles paar nädalat tagasi nägin kolme rahvuslast taas. Olin tulnud põrgust Balti jaama turule rohelist kraami ostma, kui märkasin kolme krimpsu tõmbunud ätti lihaosakonnast väljumas, ühes käes kepp ja teises pungil kilekott hakklihaga.

„Armas aeg! Teie ikka veel taastate Pätsi!” ahhetasin mina.

„Aga kuidas siis muidu!” vastas üks ätt tigedalt. „Eesti rahvas vajab ometi õiget, ajaloolist presidenti! Sotsidele ja liberaalidele see muidugi ei meeldi, aga meie alla ei anna!”

„Kui teada tahate, siis kintsud on peaaegu valmis!” susistas teine ätt.

Kolm vanameest läksid kergelt taarudes trammi peale.