JUHTKIRI | 30 aastat edu ja vägikaikavedu

Eesti taasiseseisvuse väljakuulutamise järgne, 1991. aasta 21. augusti Päevaleht vahendas Rein Taagepera sõnu, et tollaste Kremli putšistide väljavaated on halvad: „Võimu haarata on suhteliselt hõlbus, raske on aga sellega midagi peale hakata, kui majandus jätkab varisemist. Ilma eraomanduseta ja turumajanduseta ummikust väljapääsu ei ole. Turumajandus aga omakorda on ulatuslikult seotud demokraatiaga.”

Tagurlaste riigipöördekatsest ei saanudki asja, küll aga sai asja Eesti taasiseseisvusest, nagu oleme nüüdseks juba 30 aastat näha saanud. Isegi pidupäevameeleolu mõneti häirivad koroonapiirangud tõendavad Eesti edu: meil on nii stabiilne elu, et tähelepanu jagub ka viirusele. Mitte nagu möödunud sügisel Valgevenes või praegu Kabulis, kus koroona pole inimeste esimeste murede seas. Poleks olnud ka 1991. aasta Eestis.

Toonast puruvaest riiki on nüüdseks rahvusvahelisel tasemel juba tükk aega liigitatud koorekihi ehk „edasijõudnud majandusega” riikide sekka. Ka meie kooliharidus kuulub maailma tippu. Tõrvatilk meepotis on see, et viimasel aastakümnel on edasiminek aeglustunud. Kas põhjus on selles, et oleme hakanud turumajandusest eemalduma, anname liiga suure rolli riigile? Tarvis on meeles pidada, et meie edule on pannud aluse turumajandus, õigusriik ja vaba ajakirjandus.

Kunagist puruvaest riiki on nüüdseks juba tükk aega liigitatud koorekihi ehk „edasijõudnud majandusega” riikide sekka.

Viimaste kuude uudised näitavad, et eraettevõtlus on tähtis – meie idufirmade edu annab üha enam kogu majandusele uut hingamist. Seevastu riigisektori „aastapäevakingitus” on terviseameti külmlao skandaal, mille põhjustas – nagu paljastas eile avaldatud aruanne – juba lao projekteerimisest alguse saanud pikk vigade jada.

Kui majanduses on Eesti perspektiiv hea, siis rohkem teevad muret demokraatia olukord ja integratsioon. Ühiskond on mitmes küsimuses vihaselt lõhenenud. Võib-olla pole asi siiski nii hull, kui keset kraaklemist olles tundub. Ka taasiseseisvumise 10. aastapäeval ütles toonane peaminister Mart Laar: „Vahest oleks meil täna õige aeg saada üle kümmekond aastat kestva vägikaikaveoga paratamatult kaasas käivatest solvumistest ja näha edaspidi ka poliitilises vastasleeris mitte niivõrd vaenlasi, kui sama asja eest, ehkki teisel viisil väljas olijaid.” Need on väärt mõtted ka praegu, 20 aastat hiljem.