Lõppenud Vabaduse teatrifestival tõestas, et Eesti teater ei pea maailma kontekstis häbi tundma. Festivali piirilinna Narva viimisest räägiti enne festivali kui sümboolsest aktist, ent hästi valitud mängupaigad ainulaadses linnakeskkonnas andsid üritusele kõvasti juurde.
Kreenholmi läheksin hea meelega peole või öisele taskulambituurile, ent sama põnev oli seal näitemängu vaadata. Isegi neile, kes „Serafimast + Bogdanist” vaimustuses polnud, meeldis ju vähemalt Kolkja atmosfäär, kunstipärane võsa tribüünide vahel ja sellest salapäraselt läbi kumav valgus.
„Kui te esitate Narva kohta küsimusi, siis kuulete vanu lugusid Põhjasõjast ja Karl XII-st kuni pooleldi legendaarsete sündmusteni. Aga 2020. aasta Narva-lugusid peaaegu ei olegi.” Niimoodi kirjutab Mihhail Komaško Sirbis, arvustades Madis Tuuderi ja Karin Pauluse raamatut „Narva. Daatšast paleeni”.
