Veel mõne aasta eest tuli Iraagist muudkui teateid ISIS-e pealetungidest ja linnalahingutest, nüüd valitseb öises Bagdadis rahu, ehkki see on pinevamat sorti. Eesti sõdurite valge soomustatud autoga mööda linna sõites näeb iga mõnesaja meetri tagant lahingumasinaid täisvarustuses eriüksuslastega, sekka ka üht USA päritolu tanki. Koalitsioonisõdurid ei patrulli ega mehita kontrollposte enam ammu. NATO põhimissiooniks on jäänud kohalike vägede nõustamine, keegi peab aga hoolitsema ka selle eest, et lääne instruktorid ohutult tööle ja sealt tagasi jõuaksid. Seda Eesti kaitseliidu baasil moodustatud väekaitserühm Estguard-4 detsembri lõpuni teebki.

Instruktorite ametlik ülesanne on aidata iraaklastel ISIS-e vastu võideldes paremini hakkama saada, aga kurikuulsa terrorirühmituse endaga eestlased tegelikult kokku puutunud ei ole. Üht-teist muidugi toimub. Ka Eesti kaitseministri visiidi päeval laseb ISIS Bagdadi lähistel õhku paar elektriliini, ent sõjaväebaasis Unity III toimuvat see ei mõjuta. „Linn on nii suur, et kui teises otsas mõni pauk käib, siis siia seda kuulda pole,” ütleb vanemveebel Kaido Arulepp. Kui ohtlik siin on? „Kui sa teed kõik nii, nagu plaan ette näeb, ja võtad kõik abinõud tarvitusele, siis väga hullu ei olegi,” ütleb Arulepp. „Kui ise lohakaks lähed, siis võib juhtuda jah.” Tulirelv on sõduritel alati kaasas, kuid seda pole esimeste kuude jooksul tulnud kasutada.

Peale raketihäirete tuleb kohaneda ka kuumuse ja sellega, et kraaniveega ei soovitata isegi hambaid pesta, joomisest rääkimata. Kuumusega harjub paari nädala jooksul ja pealegi on see praegu juba mõõdukas, enamasti alla 45 kraadi. Kui sõduritelt küsida, mis vajab enim harjumist, mainitakse esmajärjekorras hoopis midagi muud.