Kui see on tõesti mõlema valitsuspartneri tahe, võib Karis saada presidendi ametiketi kaela ka siis, kui seni veel mõtlevad SDE ja Isamaa tema poolt riigikogus ei hääleta. Valimiskogus osutuks ühisrinne ilmselt võitmatuks.

Kui see tõesti juhtub, tuleb Karisel leida endast president. Raske on valimiste senist kulgu vaadates üle saada tundest, et riigijuhi asemel otsivad erakonnad endale mugavuspresidenti. Karis mõistab sellist valimisloogikat – peaaegu ühestki tema sõnavõtust pole võimalik välja lugeda midagi teravat ega ärritavat. Ent hiljem, juba presidendina ei tohi enam oma sõnumeid tuule suuna järgi esitada.

Võime saada taas suhteliselt hea presidendi, nagu saime Kersti Kaljulaidi, aga ei pruugi. Üsna tõenäoliselt on Karis parem valik kui Jüri Ratas (kes pole ambitsioonidest kindlasti lõplikult loobunud). Aga kas tõesti peab keegi saama presidendiks ainult seetõttu, et rahuldada Ratase soovi Kaljulaid iga hinna eest kõrvale lükata, nagu võib tänasest lehest lugeda?

Valimisloogika soosib praegu parteide meele järele olemist. Ent pärast presidendiks saamist tuleb sellisest poliitkultuurist loobuda.

Küsimärke on teisigi. Just riskide maandamiseks ongi vaja, et presidendikandidaatide avalikuks proovilepanekuks ja nende tausta paremaks uurimiseks jääks rohkem aega kui kõigest nädal. Võib-olla olekski praeguses olukorras ausam, kui Alar Karise tõelised tuleristsed oleksid kuu aja pärast valimiskogus. Siis oleks tal ka vähemalt üks ametlik vastaskandidaat – see võiks samuti sõelumise kvaliteeti parandada.

Tuleme tagasi peamise „kui” juurde. Alla aasta tagasi sõnas praegune peaminister Kaja Kallas, et Reformierakond on valmis toetama Kersti Kaljulaidi teiseks ametiajaks presidendiks saamist. Nüüd on see toetus otsekui sõrmenipsust kadunud. Isegi ei öelda, millega on Kaljulaid aasta jooksul hakkama saanud, et talle ettepanekutki ei tehta.

Kui Karis Eesti poliitikat mõistab, teab ta suurepäraselt, et temalgi ei tasu praeguseid lubadusi eriti siiraks pidada.