Et mõista praeguste presidendivalimiste segast kulgu paremini, on vaja meenutada mõnesid viimaste aastakümnete episoode, süveneda probleemide unustatud juurtesse ja mõelda vastikutele paralleelidele.

Eesti presidendivalimiste kord seadustati pärast iseseisvuse taastamist esmalt 1992. aastal ja muudetult 1996. aastal. 1990-ndatel levis linnalegend, et selle koostamise ajal oli soove (kel teadlikke, kel alateadlikke) seadustada valimised selliselt, et Arnold Rüütlil, kes oli toona eriti populaarne, poleks liiga lihtne pääseda värskelt iseseisvunud Eesti presidendiks.

Tagantjärele on võimatu mõõta selle linnalegendi usutavuse protsenti. Kuid sellele lisanduvad mu meelest kaks nimetamist väärivat tõsiasja.

Esiteks – iga taseme poliitika sisaldab paratamatult kombinatoorikat. Kusjuures kombinatoorikas on kindlasti vähemalt neli suurt alajaotust: seaduslik, seadusteväline, moraalne ja ebamoraalne. Ning nende nelja mitu kombinatsiooni.

Teiseks hakkas väidetavalt liikuma juristidelt pärinev ja maailma ajaloole toetuv hoiatus, et ühtegi seadust ei maksa konstrueerida konkreetselt kellegi kasu või kahju silmas pidades. Tulemus olevat sageli bumerangiefektiga.