Üks populaarne söögikoht Narva maanteel. Astun sisse. Küsin leti ääres askeldavalt poisilt, kas süüa saab. „Jaa,” kõlab vastus. Kohapeal tohib istuda? „Jaa.” Kas koroonapassi küsite? Poisi muidu ilmetu nägu kisub vaikselt kavalaks laiaks naeratuseks. „Ei viitsi,” kõlab vastusena. Ei viitsi? „Ei viitsi jah. Tean, et on vaja, aga ei viitsi.”

Astun lähedalasuvasse kohvikusse. Uurin teenindajalt, kas ta küsib kohapeal einestamiseks koroonapassi. „Ma ei tea,” vastab teenindaja uimaselt, nagu tal poleks aimugi, millest ma räägin.

Täiesti vastupidine kogemus tuleb ühest Rotermanni kvartalis asuvast söögikohast. Olin vaevu jõudnud uksest sisse astuda, kui leti tagant hüütakse nõudliku terava tooniga: „Tere, teie koroonatõend.”