Esiteks, kerglasemast alustades: saame rohkem meelelahutust. Samamoodi nagu Eurovisioni lauluvõistluse punktilugemine pakub huvi isegi paljudele, kes eurolaule jälestavad, on põnev jälgida hääletussedelite lugemist: 60, 61, 62, 63...

Teiseks, pikemad ja vaevalisemad valimised võivad anda rahva silmis legitiimsema presidendi. Olgugi Karis lugupeetud inimene – ta ilmus ikkagi välja väga hilja ja justkui vastu iseenda tahtmist. Aga kui Karis peab veel mõned valimisvoorud pinget kannatama, muutub tema nägu inimestele tuttavamaks ja ta pingutus kaalukamaks. Kui valimisdraama täna ei lõpe, vaid läheb valimiskogusse ja seal seatakse üles ka konkurendid, suurendab see võidu väärtust veelgi.

Lennart Meri on seni olnud ainus, kes juba esimeses voorus üles seati, seal vajalikku hulka hääli ei saanud, aga lõpuks siiski võitis. Kui Keskerakonna ja Reformierakonna juhid on pärast esimest hääletust tulemuslikku veenmistööd teinud, tõuseb Karis vähemalt selle poolest Meri kõrvale.

Kolmandaks, koalitsiooni häälte tõenäoline jalutama minek näitas, et riigikogus ei käigi kõik fraktsiooni- või erakonnajuhi vile peale, leidub ka isemõtlejaid. Teisalt: meeskonnamängu austajad on vihased ning nimetavad juhtunut mängurluseks ja riigimehetuseks.

Parem oleks, kui tänane päev annaks Eestile järgmise presidendi. Muidu võib see etendus kohalike valimiste kampaaniale sisse sõita.

Siit jõuamegi eilsete valimiste negatiivse tagajärje juurde. Ussitamist ja süüdistamist, kelle pärast Karis eile valimata jäi, jätkub nüüd erakondades ja nende vahel tükiks ajaks. Eriti siis, kui Karis jääb ka täna presidendiks kinnitamata. Kas intriigitses SDE või on hoopis Kesk- ja Reformierakonna enda saadikute seas kümmekond salatsevat mängurit või reeturit?

Tegelikult on Eestis praegu lahendada sellest olulisemaid küsimusi. Hea pole seegi, kui presidendivalimised kohalike valimiste kampaaniale sisse sõidavad ja selle varju jätavad. Parem on, kui Eestile annab presidendi riigikogu teine või kolmas valimisvoor.