Ta tahab oma rõõmu koalitsioonipartneriga jagada, sikutab Kaja kelmikalt patsist ja tähendab:
„Ega’s midagi, Kajake, varsti patseerime sinuga silla peal nagu kaks paabulindu!”
„Millise silla peal?” imestab Kaja.
„No ikka selle peal, mille president Karis ehitab. Kerstist polnud ju asja, ma mitu korda läksin tema juurde selle jutuga, et ehita sild, aga kus tema! Ja ega naisterahvas sellise tööga toime tulegi – ei, ma ei tahtnud sind solvata, aga tõsi ta ju on, sild pole mingi kogelmogel, mille lihtsalt köögis valmis klopid. Silla ehitamiseks on jõudu vaja,” kõneleb Ratas. „Aga usu mind, Karis saab hakkama!”
„Mitte midagi ei saa aru,” kehitab Kaja Kallas õlgu. „Oled midagi joonud või? Milleks sulle sild?”
„No muidugi selleks, et üle silla minna,” naerab Ratas. Oh seda naiste lihtsameelsust küll!
„Ja kuhu sa siis oma aruga minna tahad?”
„No ikka sinna,” vastab Ratas ja pilgutab salapäraselt silma. „Nende juurde!”
„Nende juurde! Issand, Jüri, milleks? Nad ei taha, et nende juurde mindaks!”
„Ei noh...” takerdub Ratas. „Mis tähendab, ei taha... Peaks ikka minema, rääkima...”
„Hull oled peast või? Neile meeldib omaette, nad ei lase kedagi võõrast ligi,” kõneleb Kaja. „Ja ega ei julgekski, päris jube on ainuüksi sinnapoole vaadata. Kogu aeg kostab niisugust vaikset urinat ja öösel on puude vahelt näha põlevaid silmi. Räägitakse, et kui mõni lind sealt kandist üle lendab, siis kadunuks ta jääb. Võsa vahelt kerkib pikk keel ja neelab ta lõnksti alla. Ei, sinna küll ei tasu minna!”
Ega igale poole ei peagi ronima. Ega sa ju elektrikappi ka ei lähe, kui uksele on pealuu joonistatud?
„Aga tahaks ju ometi näha...” pomiseb Ratas. „Vahest on seal seeni või midagi...”
„Mis seeni! Isegi kui on, ega nad sulle ei anna.”
Ratas jääb kurvaks, aga ei loobu siiski erutavast mõttest. Paljugi, mis Kaja vatrab, pole ta parem ühti kui Kersti, samasugune lehtsaba. Hoopis teine asi on uus president Karis. Tema jutule Ratas nüüd lähebki, kõneleb mokaotsast paar sõna ilmast ja kartulisaagist, siis võtab jutuks silla ehitamise.
„Sild?” imestab Karis. „Oi kallis laps, mina olen teadusemees, mitte puusepp. Aga kui sul on nii suur tahtmine sinna pääseda, siis vahest lootsikuga või parvega? Teine kallas tundub küll kaunis soine olevat...”
Nad üritavad pilguga hämarusest läbi tungida, kui korraga kõlab tontlik hääl:
„Globalistidele ja liberaalidele on siiapoole vaatamine keelatud!”
„Nojah,” kehitab Karis õlgu. „Las ta siis jääb. Ega igale poole ei peagi ronima. Ega sa ju elektrikappi ka ei lähe, kui uksele on pealuu joonistatud? Kuule, sa tule parem 11. oktoobril Kadriorgu, teeme väikese istumise, nii omade ringis... Kersti ja Kaja lubasid ka tulla. Saab tore olema.”
Ja läinud ta ongi, tulevasel presidendil on ju käed-jalad tööd täis.
Ratas aga jääb murelikult pimedusse põrnitsema, kuuleb kaugelt-kaugelt imelikke helisid, aga lähemale ei pääse, sest silda netu.
