Probleem on tegelikult pikem, kui oli eksminister Helme ametiaeg. Ka 2019. aasta riigieelarve seaduses ja seletuskirjas oli samalaadseid vigu. Sellest alates, kui riiki hakati 2017. aastal tegevuspõhisele eelarvestamisele üle viima, on riigikontrolli hinnangud läinud aasta-aastalt kriitilisemaks. Tuleb välja, et uus eelarve koostamise viis, kus arvestust peetakse tegevusprogrammide, mitte ametkondade lõikes, käib suurel osal riigiametnikel ja ministritel üle jõu. Teoreetiliselt võib see ju võimaldada riigi raha tõhusamalt kasutada, aga praktikas „areneb” asi hoopis vastassuunas – sogases vees kala püüdmise poole.

Teoreetiliselt võib see võimaldada riigi raha tõhusamalt kasutada, aga praktikas on asi „arenenud” vastassuunas.

Ministreid ja riigiasutusi on palju, vigade ja korralageduse põhjuseid erinevaid – kes ei oska paremini, kes ei viitsi, kes püüab tahtlikult midagi varjata. Kuna tegemist on üsna spetsiifilise asjaga, löövad segadusse aetud „lihtsad inimesed” käega ja lasevad mõisa köiel lohiseda. „Lihtsate inimeste” hulka kuulub neis asjus kahjuks ka suurem osa riigikogulasi. Nad ei jaga asja või ei taha oma koalitsiooni tehtud riigieelarve vigadele tähelepanu juhtida. Tegelikult on riigikontrolli viidatud puudused nii suured küll, et nende pärast oleks võinud eelarve eelnõu ja seletuskirja ümbertegemiseks tagasi rahadusministeeriumisse saata.

Praegune rahandusminister on kõigi riigikontrolli soovitustega alandlikult nõustunud ja lubab, et puudusi parandatakse. Hea minister, kes lubabki, aga loodame, et kuu-poolteise pärast riigikokku jõudev 2022. aasta riigieelarve eelnõu ja seletuskiri on tõepoolest senistest täpsemad ja selgemad.