Leivategija ütleb oma muusikavaliku kohta nii: "Kui olin mõnekuune, pani ema tihti magamajäämise lihtsustamiseks mängima plaadi J. Brahmsi tšellosonaadiga e-moll op.38. Seda esitas Jacqueline Du Pre koos pianist Daniel Baremboimiga. Aastaid hiljem ununes plaat meie punase Lada tagaaknale ning sulas seal kõveraks.

Kui mängisin seda teost esimest korda 15-aastase noore tšellistina, tõusis kusagilt alateadvuse sopist üles mälestus varasest lapsepõlvest. Plaat oli küll juba ammu hävinud, aga mälestus sellest elas kusagil sügaval enda teadmata edasi.

Elukutselise tšellistina olen kahjuks kaotanud võime muusikat tunnetada nii puhtalt, nagu oskasin seda lapsena. Muusika kuulamine muutub ruttu analüütiliseks protsessiks ja sellega kaob võlu lihtsalt nautida. Seda funktsiooni on raske juhtida ja välja lülitada, aga mingites olukordades on see siiski võimalik. Olen avastanud enda jaoks täieliku vaikuse võlu ning seetõttu taustaks kunagi muusikat ei kuula.

Elus on olnud aga erinevaid perioode, mil mind on saatnud neil hetkedel oluliseks kujunenud muusikapalad. Tihti piisab vaid esimesest akordist või lühikesest rütmikatkest, et tekiks assotsiatsioon või meenutus mõnest inimesest, emotsioonist või hetkest.

Kammisin läbi oma kunagisi playliste, kuhu on kogunenud kokku tuhandeid lugusid. Koondasin siia enda jaoks mõned tähendusrikkamad". Playlisti saab kuulata siin.

Avishai Cohen – Pinzin Kinzin
Iisraelist pärit kontrabassimängija ja helilooja Avishai Cohen manipuleerib oma 2008. aastal ilmunud albumil “Gently Disturbed” kuulaja rütmimeele ja pulsitunnetusega. Lugu “Pinzin Kinzin” kuulates ja biiti kaasa nõksutades satud ilmselt üsna ruttu segadusse. Kogenumad muusikasõbrad saavad siiski proovikivist ehk mõne minutiga võitu ja tiksu paika. Aga lugu on ka ilma liigse kaasamõtlemiseta lummav.

Joseph Marie Dall'Abaco – 11. Capricci: No 1 in C Minor. Esitajaks Paolo Bonomini
Lihtsa ja puhta helikeelega barokistiilis soolopala. Tutvusin selle helilooja loominguga alles hiljuti, otsides uut ja harvem esitatud repertuaari soolotšellole. Dall'Abaco looming tasub kindlasti üles otsida. Nii tšellistidel kui muusikaarmastajatel. See on pretensioonitu ja puhas.

Gustav Mahler – Sümfoonia number 5
Raske on sõnadesse panna sõnadega kirjeldamatut. Gustav Mahler tundis orkestrit nagu oma viit sõrme. Ta teadis täpselt, millist kõlapilti millise koosseisuga on võimalik saavutada. Pannes oma viiendas sümfoonias korraga mängima 6 metsasarve, 4 flööti, meeletul hulgal keelpille ning muid puhk- ja löökpille oskas ta luua orkestrifaktuuri, kus massiivsusest hoolimata oluline alati läbi paistab. Mahler jõudis valmis kirjutada 9 sümfooniat. Uskumatu, aga nende seas ei ole paremaid ja halvemaid, vaid on ainult geniaalsed.

Percy Faith – Delicado
Pisut liiga esiletükkivate bongode rütmi peale mängib kohmakas klavessiin uljast meloodiat. Hiljem liitub nendega orkester ja kokku tuleb vahva kissell. Tõeliselt julge hea tuju muusika, mis vägisi kisub naeratuse näole.

J.S. Bach – Goldbergi variatsioonid BWV 988
1977. aastal toimus NASA-l üks iseäralik projekt – kosmosesse lennutati rakett Voyager 1. Selle eesmärgiks ei olnud jõudmine kindlasse sihtkohta, vaid Maa ning inimtsivilisatsiooni tippsaavutuste kohta käiva info saatmine tundmatusse, lootuses et ehk keegi kusagil need üles korjab. Seal oli muu hulgas ka pianist Glenn Gouldi salvestatud Bachi Goldbergi variatsioonid. See salvestus on lummav.

Carla Bruni – La derniere minute
Aeg on kallis ja raisata seda ei või. Mida lähemale jõuab surm, seda väärtuslikum on iga minut. Selle, kui hinnaline on aeg, võtab Carla Bruni oskuslikult kokku oma 60 sekundit kestvas kaunis laulus.

Underworld – Born Slippy
Esimeste nootidega meenub hetkega umbes 20 aasta tagune aeg, mil kodulinnas Tartus toimusid veel Varjendis peod, pruugiti kõike, mis kätte juhtus ja tuleviku mured pead ei vaevanud. Korralik biit, mille saatel hommikutundidel läppund peosaalis rõõmsalt hüpelda.

Puuluup – Puhja Tuulik
Elasin 16 aastat Saksamaal. Puhja Tuulik on hea lugu, mille saatel öösel Autobahnil aknad lahti autoga kihutada. Kuulsin Puuluupi hiljuti Kabli seltsimajas. See oli tore elamus. Hämmastav, millist muusikat suudavad kaks andekat inimest üsna piiratud vahenditega teha.

Ludwig van Beethoven - “Grosse Fuge” ehk “Suur fuuga”
Beethoveni hiline looming on paras pähkel nii selle mängijatele kui ka kuulajatele. See, mis on meile harjumuspärane, ei lähe Beethovenile korda. Tema fraasid on lühikesed ja katkendlikud ning muusikast on jäänud alles ainult kvintessents. Kui uurida tema käsikirju, vaatab sealt vastu korralagedus, helilooja otsingud ning maha soditud fraasid ja nende parandused. Järele jääb tuum.

“Suur fuuga” nõuab keskendumist ning teiste meelte väljalülitamist, kuid lubab meil heita pilgu puuduses kannatava kurdistunud geeniuse hingeellu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid