Eile edastas Eesti filmirežissööride gild nii poliitikutele kui ka meediale manifesti „Eesti filmi lõpp”. Kümned režissöörid väljendasid pettumust valitsuse otsusega kaasneva filmirahastuse vähendamise pärast. Filmitegijate hinnangul kaasneb väiksemate summadega eesti filmikultuuri paratamatu hääbumine, kuid poliitikud ei teadvusta seda endale. Filmirežissöör Kadri Kõusaar viitab Sirbile, nõustudes Marko Raadi seisukohaga, et Eestis on filmialal tekkinud Pätsi-aegse talumehe võõrastus ja filmi ei tunnistata kultuuri osana.

„Nagu me manifestis ka väljendasime – proportsioonid on paigast. Film on üks kõige tulevikukindlamaid kultuurivaldkondi: pandeemia on näidanud, et film ja televisioon on kohaliku kultuuri kehtestamiseks kõige jõulisemad meetodid. Film kaasab ka kirjanduse, muusika, kunsti ja teised kultuurivaldkonnad, mis tähendab, et kui seda alarahastada, siis istuvad paljud professionaalid varumeestepingil ega saa täit potentsiaali rakendada,” ütleb režissöör Kadri Kõusaar.

Mis on juhtunud? Miks filmitegijad nii pahaseks said?