RAAMATUBLOGI: Dilemma – kas saata teise ilma lennukitäis inimesi või kaotada tütar
Hea psühhothrilleri kirjutamine pole keeruline, kui sa mõistagi sõna valdad. Tuleb lihtsalt kokku panna põnev süžee (isegi triviaalne kõlbab), sümpaatsed tegelased (kes, igaüks oma murede, keskel lugejale korda lähevad), lisada neile dramaatilisust ehk igaühele sisse kirjutada eluline probleem (hea, kui iga inimene saaks kasvõi mingil määral tegelastega samastuda) ja ongi tehtud.
Mina on lennusaatja ehk stjuardess, kogenud ja kindlameelne, Tõsi, ta tahtis saada piloodiks, vanemad müüsid selle nimel isegi maja maha, aga...
Adam on politseinik, Mina abikaasa. Kes on sattunud nii sügavasse auku, et ei julge sellest abikaasale rääkidagi ning valetab tegemata patu tehtuks, mistap abielu puruneb.
Neil on tütar Sophia. Tore tirts, aga autistlik, kes vajab erikohtlemist ja piiritut armastust.
Niisiis kaks tegelast, keda painamas suured mured, kuid ühendamas imearmas tütar, kelle nimel ollakse kõigeks valmis.
Ühel halval päeval stardib esimene vahemaandumisteta lend marsruudil London – Sydney. Maailma pilgud jälgivad hoolikalt, kuidas sünnib ajalugu. Neli proovireisi on eelnevalt tehtud, mis võiks minna untsu?
Kõik sujubki kui siidi, kuni Mina saab kirja, kus tal kästakse... Lennukisse on kogunenud seltskond, kes ei taha, et õhulaev sihtkohta ei jõuaks. Mida peaks ema tegema, kui ta tütre elu on kaalul? Saatma teise ilma lennukitäie süütuid inimesi või oma tütre? Samal ajal maadleb Sophiat kantseldav Adam oma probleemidega ega oska lahendust leida.
Autor paneb tegelased seavõrd väljapääsmatusse olukorda, et huvitav, kuidas ta nad välja sikutab. Aga kogenud psühhothrillerite lugejad taipavad, kuidas, ja võiksid raamatu lõpu ise valmis kirjutada. Aga vaatamata sellele on „Pantvang” tõhus tükk, nagu Joosep Toots ütleks.
