Aga ei: Isamaa tõmbas ikka vene kaardi välja. „Tallinn peab olema linn, kus väärtustatakse eestimeelsust, eesti keelt ja ausat asjaajamist,” öeldakse juba erakonna Tallinna lühiprogrammi esimeses punktis. Iseenesest on need õiged väärtused, kuid on kahtlane, kas eesseisvatel valimistel nende võitlusliku loosungina kasutamine annab soovitud tulemuse ehk Keskerakonna ainuvõimu lõpu Tallinnas.

Kui teised Tallinna opositsioonierakonnad Isamaaga kaasa lähevad, võivad muukeelsed valijad hoopis taas Keskerakonna taha koonduda. Ja selle tagajärg oleks omakorda Keskerakonna järjekordne seljavõit või siis opositsiooni liiga väike ülekaal, et hõlpsasti moodustada pealinnas ühine võimukoalitsioon ilma Keskerakonnata.

Kui teised Isamaaga kaasa lähevad, võivad muukeelsed valijad hoopis taas Keskerakonna taha koonduda.

Ent kitsalt Isamaa seisukohast võib vene kaardi lauda lajatamine olla tõesti parim strateegia. Praeguste reitingute põhjal hinnates on nende puhul Tallinnas esimene kriitiline küsimus ju see, kas nad üldse ületavad valimiskünnise. Ollakse piiri peal. Kui nad seda ei ületa, tuleb valimistejärgset võimujagamist pealinnas nagunii kõrvalt vaadata.

Muust rahvusest valijate seas on Isamaa toetus isegi roheliste erakonna omast väiksem. Pealegi on valijate selles segmendis konkurents häälte pärast tugev. Isegi EKRE on ennast näoga venekeelete valijate poole pööranud. Sellises olukorras võib tõepoolest olla rohkem lootust saada künnise ületamiseks vajalikud hääled rõhutatult eestimeelse kampaaniaga.

See, mis on optimaalne Isamaale, ei ole tingimata parim Tallinnale. Tallinna arengule tuleks kasuks Keskerakonna ainuvõimu lõpp. Segregatsiooni takistamisele, mida ka Isamaa vajalikuks peab („Tallinnasse ei tohi tekkida getosid”), ei aita selline rahvuslikule vastandumisele mängiv valimiskampaania samuti kaasa. Aitaks hoopis see, kui Isamaa ka vene valijaid millegagi kõnetada püüaks.