Eesti filmi on tabanud suureks sirgumise lugude buum. Eelmisel aastal esilinastunud „Hüvasti, NSVL” ja „Rain” jälgisid lapsepõlve paneelmajade rõdudelt. „Öölapsed” andis täiskasvanuks saamisele neoontulede sära. Isegi absurdne „Kratt” on omal moel kirjeldatav kasvamisloona. „Vee peal” asetab võrsumisloo keset 1980-ndate sumbunud hoovipealset, kus meelelahutuseks on ainult alkohol, klatš ja kalapüük.
Filmi keskmes on varateismeline Andres (Rasmus Ermel), kes igatseb Rootsi ema juurde, kasvades Võrus vanavanemate karmi käe all. Õppeedukus on halb. Klassikaaslased kiusavad. Esimene armastus toob kaasa omad piinlikud juhtumised. Filmis on ehtsaid 1980-ndate momente – jäätisebaarist krabatud kokteile või põikeid nõukogudeaegse õpetajate toa suitsuvinesse. Tõeline elu veereb aga äärelinna hoovis, kus Andres ammutab kogemusi, sõprust ja elutarkust kiiva kiskunud eluga naabrimeestelt. Nii nagu kulgeb elu Oskar Lutsu „Tagahoovis”, kulgeb elu ka siin – lärmis, vaesuses ja naabrite silmade all.