Kusjuures kaks korda ja kindlalt – 3 : 0 ja 3 : 1. Seejuures läks üks geim ära ainuüksi seetõttu, et Ukraina lasi natuke jala sirgu ja vahetas usinasti mängijaid.

Seda oligi oodata. Vana sidemängija, kes oli Eesti võrkpallikoondist viimased paarkümmend aastat vedanud, oli samal suvel 40-aastaselt rahvusmeeskonnaga hüvasti jätnud. Noortel mängujuhtidel oli vanust juba küll vastavalt 24 ja 25 – toredad ja tragid poisid –, kuid pikalt kogenud sidemängija varjus olnud ja esialgu veel kohati ebakindlad. Teisedki vajasid harjumisaega.

Oli 2003. aasta sügis. Mainitud noored poisid olid Kert Toobal ja Veiko Lember, „vanake” aga ei keegi muu kui Avo Keel.