Mõistame, et kultuurivaldkonnas on peaaegu alati peaaegu kõigil raha vähe. Seda enam peaks valitsus ajama süsteemsemat ja järjekindlamat kultuuripoliitikat. Valitsusel peaks jätkuma julgust määrata eelisvaldkondi ja tagada neile toekam rahastus kauemaks kui vaid aastaks. Eelisvaldkondade valiku taga peaks olema aus ja õiglane analüüs, mitte see, kes suudab teha tugevamat suhtekorralduslikku tööd.

Väidetavasti on Eesti riik tulemuspõhisele eelarvestamisele üle läinud. Sellest on juba sündinud palju jama ja see, et suurepäraseid tulemusi näidanud kultuurivaldkonna rahastamist ähvardatakse kärpida lausa 42%, on täiendus nende jamade ritta. Kui kärbe oleks 5% või 10%, võiks veel uskuda, et kultuuriministeeriumis toimub mingi kulutuste tulemuspõhine analüüs, aga 42% kärpe puhul mitte.

Valitsusel peaks olema julgust määrata eelisvaldkondi ja tagada neile toekam rahastus kauemaks kui vaid aastaks.

On ju näha, et lisaraha on andnud Eesti filmindusele tuule tiibadesse. Filminduse kasuks räägivad peale „Kupee nr 6”, Nolani filmivõtete Tallinnas, „Mandariinide” ja teiste edulugude ka üldisemad trendid. Nooremad kultuuritarbijad eelistavad raamatule filmi. Kui tahta Eesti kultuurist maailma suuremat jälge jätta, tuleb teha (häid) filme ja seriaale ning meelitada teisigi Eestis filme tegema.

Kui praegune valitsus ja kultuuriministeerium peab päriselt filmikunsti prioriteediks, tuleks see kolm miljonit lisaeurot leida. Kolm miljonit eurot võrdub kõigest umbes 0,02%-ga riigieelarve kuludest.