Lennujaamabuss viis kohaliku suurlinna Longyearbyeni südamesse supermarketi ette. Oli augusti keskpaik. Tõmbasin oma sügisjopel tõmbluku kinni ja otsisin kohvrist villase mütsi.
Märkasin kaupluse ees suurt linnamaasturit. Perepea tõstis asju ümber. Ta vinnas pakiruumist välja ka vintpüssi. Säärase, mida kujutaks ette mõne jahimehe käes. Ta pani relva peagi tagasi, kohe lapsevankri ja toidukoti kõrvale. Püss on Teravmägedel igapäevane ja suisa kohustuslik aksessuaar. Jääkaruoht pole naljaasi.