Targem oleks vaadata, kuidas praegust olukorda enda kasuks tööle panna. Pikas perspektiivis näitab praegune äratushind, et tuleb pingutada fossiilkütustest loobumise nimel. Jah, osa hinnatõusu annab CO2 kvoodi maksumus, mis on poole aastaga kahekordistunud. Aga vähemalt sama suure osa annab paljudes elektrijaamades kasutatava gaasi kallinemine. Sellel on rohkem pistmist Euroopa majanduste taastumisega ja Venemaa-poolse gaasivarustuse kummaliste tõrgetega.

Kõrged hinnad pitsitavad tarbijat, kuid tõukavad ühtlasi tagant uuendusi. Üle kümne aasta pole Eestis ehitatud ühtegi tuuleparki, nüüd loodetavasti paari aastaga järgmised siiski kerkivad. Niisamuti peaks kõrgem hind soodustama taastuvenergia salvestajate väljaehitamist.

Riigi tasandil saab toetada mikrotootmist: päikesepaneele eramajade katustel. Samuti tuleb avatult suhtuda tuumajaama rajamise diskussioonidesse.

Ent lühemas perspektiivis peab kohanema. Iga perekond saab järele mõelda, kas tarvitab elektrit võimalikult optimaalselt. Küllap hakkab igapäevaste harjumuste sekka üha rohkem kuuluma elektri tunnihindade jälgimine.

Lööki tasub pehmendada. Ent kõrge hind näitab ka, et fossiilkütustest tuleks võimalikult kiiresti loobuda.

Võib-olla paneks poliitiline surve ka Euroopa Liitu oma heitekaubanduse süsteemi üle vaatama, kuid sellele loota ei tasuks.

Hinnašoki leevendamiseks tasuks pigem käia üle maksupoliitika. Elektriaktsiisi enam langetada ei saa. Ent ühe energia kallinemist on võimalik kompenseerida teiste energiakandjate arvelt – näiteks diislikütuse aktsiisi praegu mitte nii innukalt taastades.

Esmajoones saab praegu seista ennekõike selle eest, et kõige haavatavamad hinnahaamriga päris pihta ei saaks. „Meie oma” energeetikavolinik Kadri Simson ütleb, et selleks on toimetulekutoetus. Kuid keegi ei keela kaaluda lisameetmeid. On valitsuse hinnata, kui palju hinnatõusu inimesed välja kannatavad.