RAAMATUBLOGI: „Perekonnata” kaasaegses kuues ja kriminaalne
Mida lehekülg „Ülakorruse peret” edasi, seda rohkem hakkad paralleele tõmbama legendaarse südamliku ja hingekriipiva seiklusjutuga maalt ja merelt „Perekonnata”.
Kodutu tänavaviiuldaja Lucy, kummagi käe otsas laps ja koer järel, peab öö veetma Nice’i tänaval, sest pill on katki ja parandamiseks puudub raha.
Samal ajal koputab õnn veerandsaja aastaseks saanud neidise Libby õuele – ühtäkki saab ta teada, et on pärib Thamesi kaldal asuva häärberi Londoni ihaldusväärses Chelsea linnaosas. Häärber on küll lagunenud, ent sitse-kaheksa miljonit ikka maksab. Libby saab üllatuslikult teada, et kui ta oli kümnekuune, tegid tema vanemad enesetapu, kuid tema oli hea tervise juures ja paigutati hoolekandeasutusse. Ent pere kaks vanemat last kadusid ega andnud endast märku ka siis, kui täisealiseks said ja võinuks häärberi pärandusena endale saada.
Vaat säärased lood. Üks peab kuidagiviisi koos laste ja koeraga ellu jääma – see pole lihtne, nagu edasised sündmused kirjeldavad – kuid teisele kukub varandus sülle.
Kahe naise elu kulgeb raamatus distantsilt, kuid on aimata, et ühel hetkel saavad nad kokku. Aga kes on üks ja kes teine tegelikult? Ja mis neid seob?
Tõde hakkab lahti rulluma peatükkides, mis kirjeldavad kunagist elu Chelsea häärberis. Kuidas jõudsid väärikad abikaasad enesetapuni ja kes oli see kolmas, kes samuti sealsamas teise ilma läks? Ning kuhu kadusid pere lapsed, poiss ja tüdruk?
Ehk siis jah, kaasaegne „Perekonnata”, aga keerulisem, salapärasem ja kriminaalsem.
