RAAMATUBLOGI: Olen tapnud ainult kaheksa naist. Kah asi. Ma olen tegelikult väga tore sell
(1)
Inimhing on kummaline. Kui loed krimiromaani räigest sarimõrvarist, kus ta ka ise esineb – näiteks vanglaseinte vahel – ja selgitab külmalt tehtud tegusid ega kahetse juuksekarva võrragi oma süüd, ning liigud autori teksti abil tema väärastunud mõttemaailma, siis ei teki värinatki. See on ju ilukirjandus, fiktsioon. Jah inimvärdjaid leidub ka reaalsuses, jah, see siin on lapsepilastaja-mõrtsuka koondportree, või kannibali a la Hannibal Lecter, aga nad ei ole päris.
Seevastu lugedes „Vestlusi sarimõrvaritega”, tekib õõvastus. Kas tõesti on säärased niiöelda inimesed olemas? Kas tõesti ongi nende mõttemaailm ebardlik? Kas tõesti ei tunne nad vähimatki hingepiina ei ohvreid tappes või siis nendele mõeldes? Kas tõesti leiavad nad oma tegudele õigustusi ning on võimaluse korral valmis tapma veel ja veel ja veel?
Kirjanik ja kriminoloog Christopher Berry-Dee on vestelnud 30 maailma kurikuulsaima sari- ja massimõrvariga rangeima režiimiga vanglates, kus nood surmanuhtluse täideviimist ootasid või eluaegset vanglakaristust kandsid. Raamatusse koondatud hirmuäratavate lugude detailsed ja faktitruud kirjeldused põhinevad kurjategijatelt võetud intervjuude heli- ja videosalvestistel ning väga põhjalikul uurimistööl. Antud raamatusse on koondatud üheksa sarimõrvari portreed ja jutuajamised nendega.
Harvey Louis Carigan. Üks USA julmemaid kirjategijaid kes vägistas tappis üle 50 naise. „See mees on vanakurat ise,” kirjeldas Carigani juhtuurija Russell J. Kruger. „Nad oleksid pidanud ta aastaid tagasi elektritoolil ära küpsetama. Lüliti juures oleks olnud lausa järjekord. Laiba südamesse oleks tulnud lüüa vai ja seejärel see raibe maha matta.”
Paraku pidas Carigan end kannatajaks. „Ma vihkan naisi, sest nad on alati üritanud minuga manipuleerida,” selgitas ta külma rahuga. „Kõik peavad neid naisi süütuteks kannatajateks. Enamasti nad seda ei ole. Ma pole vägistaja. Ainuüksi see sõna on nii vastik, et kõhus hakkab keerama.”
Põhjus, miks Carigan naisi haamriga surnuks peksis oli tema sõnul lihtne: „Ma ei sooritanud kunagi ühtki kuritegu eelmise kuritöö varjamiseks. Panin toime mõrvu selleks, et mind ei süüdistataks ebaõiglaselt vägistamises.”
Teine mõrtsukas Michael Bruce Ross õigustas end: „Ma ei saanud midagi teha. Võisin lihtsalt end jälgida, kui ma ta tapsin. Noh, ma nutsin pärast. Tead, nad nimetavad mind sarimõrtsukaks, eks? Noh, ma olen tapnud ainult kaheksa naist. Kah asi. Paljud tüübid on tapnud märksa rohkem inimesi kui mina. Selles mõttes olen ma hea mees. Ma olen tegelikult väga tore sell.”
