Mingi keele oskamise ja selle kasutamise seosed on keerulised ja sõltuvad kontekstist. Näiteks ametlikel kohtumistel kõneleb harilikult kumbki oma emakeeles, isegi kui teise poole keelt mõistetakse (seda mitte üksnes võimalike nüansside väärtõlgendamise vältimiseks, vaid nii saadakse oma mõtete kogumiseks lisaaega).

Paljudes situatsioonides on võõra keele kasutamine nagu loorberioksa ulatamine. Sageli ütleb näiteks (suur)saadik oma uues asukohamaas paar esimest ametlikku sõna vastava maa keeles! See on sõbralik žest.

Selles suhtes pole iseenesest midagi negatiivset, kui tulevane president Alar Karis räägib kohalike venelastega nende keeles – juhul kui sellest jääb mulje nagu rah(v)u(s)liku enesekindluse aktist. Me pole kompleksipuntrad, vaid normaalsed ja oma vähemustest hoolivad inimesed! Sümboolsete žestide tähtsus kõrgtasemel on tohutu.