Vladimir Tenjugini petuskeemi lõksu langenud inimestel oli enamasti ühesugune saatus. Tüüpiline oli, et kui mõni venekeelne pealinlane oli näiteks kommunaalarvete tasumisega hätta jäänud, sättis praeguseks 58-aastane Tenjugin end talle tuttavaks ja oli lahkelt valmis aitama mõne tuhande euro suurust võlga tasuda. Ohver pidi venekeelne olema ennekõike seetõttu, et tal oleks raskem eestikeelsete laenulepingute sisu mõista. Kuna Tenjuginit kui kodupäästjat hakati usaldama, siis nende lepingute sisust eriti ei huvitutudki. 
Ent lepingute sisu ja tegelik mõte oli ülimalt jultunud ning niigi elus hammasrataste vahele sattunud inimesed jäid ilma viimasest, mis neil oli - omaenda kodust. 
.

 .