Mart Kivastikul (58), kirjanikul, stsenaristil ja režissööril, ilmus äsja uus romaan „Sure, Poisu!”. See räägib Johannes Vares-Barbarusest ja ainult halbadest valikutest, mis jäävad teha keerulisel ajal sündinud inimestele.

Sinu tutvustustes ilutseb alati uhkelt sõnapaar „vabakutseline kirjanik”. Tundub olevat täielik luksus.

Olen juba poolteist aastat saanud kirjanikupalka. Väga mõnus on, närvid puhkavad. Vabakutselise elu on lahe, kuni tööd on. Aga kui tuleb auk sisse, siis on kurb. Samas olen elus, järelikult olen hakkama saanud.
Kui esimesed kirjanikupalga saajad välja kuulutati, siis käis jube hädaldamine, et miks neile muiduleivasööjatele maksta. Aga kui Eestis on palgal kümne teatri jagu näitlejaid, siis elab need kümme kirjanikku ka üle.
Kirjandus läheb riigile üsna vähe maksma. Praegu käib suur kära filmi ümber, aga isegi need kolm miljonit, mis taheti filmilt ära võtta, on väike raha võrreldes sellega, millest riik ilma jääb, kui ta neid tegijaid ei toeta. Eesti riik ja kultuur on üks ja sama asi. Lõppkokkuvõttes on kultuur isegi majanduslikult kasulik, kuigi algul on justkui raisatud raha. Eestil ei jäägi muud üle kui olla „valgustatud”. Väikseid oinaid pole kellelegi vaja.