End inforindel edumeelseks pidavale Eestile tähendab iga viivitatud päev lubamatut mahajäämust. Ülikiiret andmesidet võimaldav 5G annab võimaluse viia mitte üksnes õhu kaudu leviv internet täiesti uuele tasemele, vaid hakata päriselt liikuma tuleviku nn asjade interneti poole.

Teisalt osutavad pessimistlikumad tulevikuvaated uisapäisa tehnoloogilisse sõltuvusse jäämise ohtudele. Mis siis, kui keegi on ehitanud seadmetesse tagauksed, mis lasevad tal oma suva järgi nende tööd reguleerida?

Hirm selle ees pole laest võetud. Eile tuli teade, et Leedu kaitseministeerium soovitab vältida (eriti Xiaomi toodetud) Hiina telefonide ostmist ja olemasolevad minema visata. Leedu analüüs näitas, et neisse on sisse ehitatud tsensuuritarkvara, mida saab soovi korral Hiinast sisse lülitada.

Kui eelnõu lõputu menetlemine päädib ikka praagiga, siis ei soovigi seadusandjad ilmselt mõista: andmesidega on Eesti jäänud Euroopas viimaste sekka.

Just Hiina tehnoloogia on paljuski praegu riigikogus menetlusest välja kukkunud eelnõu keskmes. Seaduseelnõu lubaks sisuliselt keelustada 5G võrkudes Hiina kompanii Huawei tehnoloogia. Üldiselt hakkabki läänemaailm leppima Huawei-vastast rinnet koordineeriva USA seisukohtadega. Sel kevadel astus pärast pikka kõhklust sinna rivvi ka Saksamaa.

Eestis tekitas pakett rohkemgi küsimusi. Näiteks läks eelnõu tõenäoliselt vastuollu riigikohtu juunikuise otsusega, et Eestis kasutatav andmete laussäilitamise kord on vastuolus Euroopa õigusega.

Paradoksaalselt aitas EKRE kevadine obstruktsioon (hoopis teise eelnõu pärast) ilmselt nii mõnegi piinliku momendi ära hoida, sest võttis mõneks kuuks aja maha. Vigane eelnõu olnuks ikka halvem kui kauem viibinud ja kaunikesem.

Täiesti arusaamatuks jääb, miks tuleb tegelda praakeelnõudega. Ideaalis võiks meil juba ammu olla toimiv 5G levi ja me ei peaks kadedusega Põhjamaade tagatulesid vaatama.