NÄDALA NÄGU | Ivan Orav: Teeme süsti!
(14)
Kus viga näed laita, seal tule ja aita – sedasi ütleb vanasõna ja minu jaoks on vanasõnad sama pühad kui Eesti vabariigi põhiseadus. Vaktsineerimine ei edene nii kiiresti kui vaja – tõsi ta on, aga kui mõni inimene piirdub parastamise ja virisemisega, siis mina panen alati ise käed külge.
Sest see on ju teada, et vaktsineerimine pole lihtne töö. Täitsa loomulik, et Kaja Kallas ei saa üksipäini hakkama. Muidugi, on palju neid, kes jalamaid sulavad, kui nende juurde astub kaunis naine, süstal käes. Tõeline džentelmen täidab alati daami palve.
Aga leidub igasuguseid mühakaid ja jõllsilmi, kelle veenmiseks läheb vaja tugevat malakat. Ja siis on just minusugune vana sepp õige mees õiges kohas.
Päts ise vaktsineeris inimesi muidugi ainult heaga, suudluse teel.
Mäletan hästi, kuidas toimetati vaktsineerimist õndsa Pätsi valitsuspäevil. Päts ise vaktsineeris inimesi muidugi ainult heaga, suudluse teel. Ta laskis end näiteks rõugete või düsenteeriaga nakatada ja kõndis siis mööda Eestimaad ning andis kõigile vastutulijaile musi. Ja koos sellega ka igavese immuunsuse.
Aga juba tollal leidus masuurikaid, kelle jaoks polnud Pätsi suudlus küllalt hea. Ja siis hakkas Laidoner tööle. Ta hüppas oma täku selga ja kappas vaktsineerima. Ühes käes oli tal ämber vaktsiiniga, teises terav mõõk. Kui mõni vaktsineerimata inimene talle teele ette jäi, siis oli jutt lühike. Õigemini – juttu polnudki. Mõõk kasteti ämbrisse ja siis torgati! Uuesti ämbrisse ja siis raiuti! Ämbrisse ja torge! Ämbrisse ja torge! Ja veel! Ja veel!
Ning üheainsa päevaga oligi terve Eesti rahvas vaktsineeritud, sülelapsest raugani, ning kõik olid terved ja rõõmsad.
Võtsin minagi sepavasara õlale ja läksin linna peale vaktsineerima. Vasar pole muidugi mõõk, ta pole terav ega asenda süstalt, aga aitab ikkagi pärast süstimist vaktsiini sügavamale ihusse taguda. Või siis – kui inimene vastu põtkib, on vasaraga lihtne ta uimaseks lüüa ja seejärel süst ära teha. Tubli vasar on arsti asendamatu abimees.
Vasar pole muidugi mõõk, ta pole terav ega asenda süstalt, aga aitab ikkagi pärast süstimist vaktsiini sügavamale ihusse taguda.
Sedasi õnnestus mul juba paari tunniga suur hulk vaktsiinivastaseid ära vaktsineerida. Vasar lausa laulis mu käes. Kui kanister vaktsiinist tühjaks sai, pumpasin selle uuesti täis ja läksin aga jälle jahile.
Tuli ette ka päris liigutavaid stseene. Teadsin, et ühte tarre on peitnud end kolm vaktsiinivastast vanaeite. Koputasin uksele ja nõudsin sisse laskmist.
„Meie ei taha süsti, meie oleme selleks juba liiga vanad!” kostis toast. „Jätke meid rahule! Me joome hundinuiateed, see hoiab kõik tõved eemal!”
„Kohe uks lahti!” käratasin mina. „Ivan Orav ei mõista nalja.”
„Oi! Ivan!” kiljatati seepeale. „Sind me ei osanud küll oodata. Astu edasi, kallike!”
Uks tehti lahti ja mis selgus: need kolm vanamoori olid kõik minu vanad sümpaatiad. Minust paarkümmend aastat nooremad, aga eks mulle meeldiski omal ajal hommikune, alles kastemärg ilu... Eided olid nüüd rõõmuga nõus ennast vaktsineerima.
„Kas ajame püksid maha?” olid nad kelmikalt hakkamas.
„Aitab õla paljastamisest küll,” vastasin mina galantselt.
„Oh Ivan, sa oled alati olnud üks donžuan,” õhkasid memmed ja hakkasid pluuse lahti nööpima.
Ühesõnaga, päev oli viljakas, süste tegin palju. Keda ma veel tabanud pole, on riigikogu liige Kalle Grünthal. Ta olevat hästi uje ja ettevaatlik nagu kitsetall, aga mul soovitati jätta öösel ristteele meega kokku määritud kaalikaid. Selle söödaga saab ta ehk kätte.
