Üks põhjus on suured kogused. 2021. aastal toitub üks harilik perekond iga päev nõnda, nagu veel sajandi eest saadi enesele lubada üksnes suurtel pidupäevadel.

Kui piltlikku tõestust tahate, otsige välja vanaemade-vanaisade aegsed taldrikud. See kõige suurem, mille leidsite – praegusaja praetaldriku mõõtu –, pole aga taldrik, vaid liud terve laua teenindamiseks.

Sööme ka oluliselt teistsugust toitu kui meie esivanemad. Eriti lastele pakutavates toiduainetes on suhkrut nii palju, et poeriiulite ees suudab üksnes väga teadlik tarbija väiksema magusasisaldusega kauba välja otsida. Ja mõistagi lähevad magusaga tembitud suupisted paremini.

Lisame retseptile vähese liikumise, mille koroonapandeemia vahepeal suisa normiks tegi. Üks uuring teise järel kinnitab, et liikumispiirangud suurendasid inimeste kehamassi.

Praeguseks võib öelda, et ülekaal ja rasvumine on kogu maailmas kõige kiiremini leviv haigusvorm. End autosõidu ja hamburgeritega kosutanud läänemaailmale jõuavad kiiresti järele arengumaad, eriti Aafrikas.

Rasvumispandeemiast vabaneda on erakordselt raske. Parem mõelda laste toidule ja liikumisele võimalikult aegsasti.

See pole paraku asi, mille puhul Eestis tasuks uhkust tunda, et käiakse aja ja muu maailmaga ühte sammu. Seda enam, et muu maailma kogemus näitab, kui raske on tüsenemise trendist vabaneda. Proovitud meetodid ulatuvad rämpstoidu keelamisest ja suhkru maksustamisest jõulisema liikumise propageerimiseni, ent edulood upuvad märksa hoogsamalt paisuvate rasvavoltide vahele.

Meil samuti. Jah, koolilõunad on üsna mitmekesised ja tervislikud ning eriti algklassidesse on kehalist kasvatust ja liikumist juurde tulnud. Aga see ei suuda kuidagi üles kaaluda teist kaalukaussi, kus üksteise najal laiutavad last kooli sõidutav auto ning volilt magusat pakkuvad puhvet ja kodu.