Juba enne avamist kritiseeriti biennaali selle eest, et piirangute tõttu poolteist aastat edasi lükkunud üritus ei pea enam ajaga sammu. Arhitekt Kalle Vellevoog, Eesti paviljoni üks autoritest, nimetab biennaali pigem keskkonna- kui arhitektuuribiennaaliks. Ka teised Eesti arhitektuurivaldkonna parimad, kes on üritusel iga-aastased külalised, pole oma hinnangutes just liiga kiitvad.

Keskkonna kahanemine ja hävimine on teemaks olnud juba mitu aastat. Nii arhitekti kui ka külastaja jaoks on huvitavam küsimus, millist praktilist kasu siin eksponeeritavatest töödest on? Ja kui tugevat kunstnikukäekirja tunda pole, siis laguneb koost ka kontseptsioon, mis vaatajat kaasa mõtlema kutsub (või sunnib).

Eesti paviljon Veneetsias
Siiski tõstatab biennaal vajaliku küsimuse: kuidas muutuvas elukeskkonnas toime tulla? Tehnoloogia põhjustatud individuaalsus, uued peremudelid, ajale jalgu jäänud linnakeskkonna segregatsioon ja loid keskkonnahoid on asjad, mida on ikka vaja inimestele pähe taguda. Eks igal riigil ole oma hädad, kuid eelpoolnimetatud probleemidega peavad kõik vähemal või rohkemal määral kokku puutuma.

Kui täna vaatame konkreetsemalt, mida teiste riikide arhitektid on välja pannud, siis eile käisime Eesti paviljonis ja kogusime esmamuljeid. Vaata videost, mida räägivad üks Eesti paviljoni kuraatoritest, Valga linnaarhitekt Jiří Tintěra ja kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik Veronika Valk-Siska.


Vaata galeriid, kus on mesilaste ehitatud kujud, klaasijääkidest ja süsinikkiududest tehtud maja karkass, kortisooli taset mõõtev kell ,Veneetsia hävimist imiteeriv põrand jpt tööd.
Jiří Tintěra
Eesti paviljon