EPL VENEETSIAS | Eesti paviljon on Veneetsia arhitektuuribiennaalil üks väheseid, mida päriselt vaja on
(4)17. Veneetsia arhitektuuribiennaal avati tegelikult juba kevadel, kuid eile ja täna toimuvatel rahvuspaviljonide päevadel tehakse tasa seda, mis varem koroonapiirangute tõttu ära jäi. Seekordse biennaali peateema on "How Will We Live Together" ("Kuidas me koos elame") ja põhinäituse pealkiri „Among Diverse Beings” ehk „Erinevate eluvormide keskel”. Kõlab ilusti, aga on need vaid kaunid kontseptsioonid või on üritusel reaalne kultuuriline ja poliitiline mõju?
Juba enne avamist kritiseeriti biennaali selle eest, et piirangute tõttu poolteist aastat edasi lükkunud üritus ei pea enam ajaga sammu. Arhitekt Kalle Vellevoog, Eesti paviljoni üks autoritest, nimetab biennaali pigem keskkonna- kui arhitektuuribiennaaliks. Ka teised Eesti arhitektuurivaldkonna parimad, kes on üritusel iga-aastased külalised, pole oma hinnangutes just liiga kiitvad.
Keskkonna kahanemine ja hävimine on teemaks olnud juba mitu aastat. Nii arhitekti kui ka külastaja jaoks on huvitavam küsimus, millist praktilist kasu siin eksponeeritavatest töödest on? Ja kui tugevat kunstnikukäekirja tunda pole, siis laguneb koost ka kontseptsioon, mis vaatajat kaasa mõtlema kutsub (või sunnib).
Kui täna vaatame konkreetsemalt, mida teiste riikide arhitektid on välja pannud, siis eile käisime Eesti paviljonis ja kogusime esmamuljeid. Vaata videost, mida räägivad üks Eesti paviljoni kuraatoritest, Valga linnaarhitekt Jiří Tintěra ja kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik Veronika Valk-Siska.
Vaata galeriid, kus on mesilaste ehitatud kujud, klaasijääkidest ja süsinikkiududest tehtud maja karkass, kortisooli taset mõõtev kell ,Veneetsia hävimist imiteeriv põrand jpt tööd.