Teha filmi teadusest, eriti silmale nähtamatute osakeste uurimisest, on riskantne isegi juhul, kui selles on nii keskne ja omapärane tegelane nagu „Sandras”. Ent filmi kannab edasi teinegi rööbas, mida mööda see kulgeb sama ladusalt: postindustriaalse teadus- ja tootmiskorralduse vahe kriitika selle naeruvääristamise kaudu. Näeme lõputut janti grantide, idufirmade ja kõige muu ümber, millest on võimalik esialgu midagi vastu andmata palju raha välja pumbata. Näeme firmade prestiižikat välist ja mõttetut sisulist külge, näeme asjaliku tööjutu asendamist mõttetute vormelitega („Me peame rohkem panustama tootearendusse.”) Kokkuvõttes saavutatakse hea tasakaal individuaalse ja sotsiaalse paradigma vahel. („On sul aega? Teeme väikese arenguvestluse” – „Täna on kiire päev. Õhtul on pidu.”)
Elementaarosakeste füüsika on tavainimesele mõistetamatu – „Sandras” isegi heas mõttes ülepingutatult –, töövestlustel käimine ja nendele järgnevate sõelade läbimine aga vähem või rohkem tuttav – kuigi ka nende absurdsusega on filmis heas mõttes liiale mindud.