JUHTKIRI | Hüvitiste väljal varitsevad miinid

Hea, et Eesti riik on nii rikas, et jaksab inimestele maksta sotsiaalhüvitisi, kohati päris heldeid. Halb, et süsteem on nii keerukas, et ikka ja jälle jääb mõni inimene selle hammasrataste vahele.

Möödunud nädalal kirjutas ajakiri Pere ja Kodu värsketest lapsevanematest, kellelt sotsiaalkindlustusamet küsib tagasi mitut tuhandet eurot „ekslikult” makstud vanemahüvitist. Kui teile tundub, et olete säärast lugu juba ammu kuulnud, siis jah – sünnitus- ja vanemahüvitised on hammasrataste vahele jäämise klassika. Riik teeb küll täpsustusi ja arendusi, aga poolteist aastat pärast kõnealusel juhul kurja juureks saanud seadusemuudatust ei suuda haigekassa ja sotsiaalkindlustusamet ikka infot vahetada niimoodi, et väärmaksed oleksid välistatud.

Kui Eesti elanikul on seaduse järgi õigus saada hüvitist või toetust, siis ei tohi selle taotlemine olla raketiteadus ega nõuda inimestelt pidevat seadusemuudatuste jälgimist. Oleks ju normaalne, et inimene ei pea muretsema, kas ta ikka on kõigile vajalikele ametkondadele oma elumuudatusest teatanud. Info peaks nende vahel liikuma automaatselt, kui riik on ühe instantsi kaudu teate – näiteks lapseootele jäämisest – juba saanud. Inimene ei pea kartma, et äkki arvestas riik tema hüvitise kogemata valesti ja hakkab mõne aja pärast raha tagasi nõudma. Paraku Pere ja Kodu kirjeldatud juhtumis just see juhtuski.

Teine peatne võimalik probleemiallikas, millest kirjutame tänases Eesti Päevalehes, tekib koroona tõttu koolides ja puudutab tegelikult kõiki palgatöötajaid. Nimelt kehtib kord, et haiguslehele jäädes on töötaja omavastutusel üksnes esimene haiguspäev, ainult tänavu 31. detsembrini.

Praegust ajutist haigushüvitise maksmise korda tuleb aegsasti pikendada, et inimesi ja riiki ei tabaks halvad üllatused.

Kas saame uskuda, et aasta lõpuks on meie elu koroona ja muudegi viirushaiguste poolest nii rahulik, et pole enam vaja motiveerida inimesi vähimategi sümptomite korral haiguslehele jääma? Tõenäoliselt ei saa. Sellepärast tuleb praegust hüvitamiskorda aegsasti pikendada. Muidu tabab inimesi uuel aastal üllatus, et nad saavad loodetust vähem haigusraha, ja tõbisena tööl käimise kultuur taastub endise jõuga.

Kõikvõimalike hüvitiste ja toetuste maksmist reguleerivad õigusaktid ja nende muudatused peavad olema üksikasjadeni läbi mõeldud, valmima aegsasti ja olema üheselt arusaadavad. Valdaval osal saajatel on neid summasid ju toimetulekuks eluliselt vaja.