Vilimaa elutöö on tehtud Vanemuise teatris, kus ta töötas täpselt nelikümmend aastat: 1962–74 balletisolisti ja ballettmeistrina, 1974–97 peaballettmeistri ning 1997–2002 lavastajana. Tantsijana lõi ta värvikaid karaktereid Ida Urbeli (Karjus ja Narr, Peiko „Orléans’i neitsi”, 1962; Kiir, Vinteri Kevade, 1967), hiljem ka iseenda lavastuses (Pavel, Austeri „Romeo, Julia ja pimedus”, 1970). Urbeli „Paganini” (1963) nimiosa on suurepärane näide koreograafi ja tantsija koostööst, milles Vilimaa rollilahendus tundus ainuvõimalik. 1967. aastal lavastajana debüteerinud Vilimaa koreograafilised eksperimendid olid osa eesti balleti uuendusest 1960.-1970. aastatel.

Tema koreograafilooming oli rikas värvidelt ja kontrastidelt (kolm tema lavastatud balletiõhtut kandsid ühendpealkirja „Kontrastid”), tema lähenemine tantsuloomele lähtus teemast, muusikast ja nende mõjul tekkivatest kehalistest impulssidest. Vilimaa avardas balletileksikat plastilises suunas ja kuigi tema loomingusse kuulub ka klassikalisi ballette, nagu Delibes´i„Coppelia” (1981) ja Pugni „Esmeralda” (1992), on olulisemad tema värvikad miniatuurid, mille aluseks oli mitmekülgne muusika barokist džässini, samuti koostöös eesti heliloojatega sündinud balletid, nagu Austeri „Romeo, Julia ja pimedus” (1970), Kuulbergi „Kompositsioon viiele” (1971), Põldmäe „Merineitsi” (1974) ja sama helilooja „Sõnnitund” (1981), Eespere, „Kõrvalised” (1979). Eraldi väärivad mainimist n-ö rahvuslikud balletid, Austeri „Tiina” (1984) ja Kapi „Kalevipoeg” (1986), kus ta tugines nii pärimuslikule eesti tantsule kui ka emotsioonidest lähtuvatele liikumisimpulssidele.

Ülo Vilimaa

Ent juba aastast 1972 lavale jõudnud Rannapi/Raua „Naksitrallidest” alates saame Ülo Vilimaast rääkida kui mitmežanrilavastajast. Eriti veenvalt tõestas ta end ooperižanris: Puccini „Madame Butterfly” (1975) Kangro ja Valkoneni „Põhjaneitsi” (1980) ning Menotti „Konsul” (1985) jäävad säravaimate saavutustena Vanemuise muusikateatri ajalukku. Ooperile lisandusid peagi operetid ja muusikalid, meeldejäävamaina neist hooaegu mängukavas püsinud Loewe` ”Minu veetlev leedi”. Aastast 1977 saame rääkida ka Vilimaast kui draamalavastajast, kellega koostöös sündisid kaks Velda Otsuse viimase loomeperioodi suurrolli: Berteaut’ ja Vilimaa „Edith Piaf” (1977) ning Murelli „Mälu” (1988).

Viimastel aastatel leidis Vilimaa loominguline natuur uue väljundi maalikunstis, esinedes isikunäitustega nii Eestis kui välismaal. Aastast 1970 tunnustati teda Eesti NSV teenelise kunstniku, 1985. aastal Eesti NSV rahvakunstniku aunimetusega. Aastal 2001 pälvis ta Valgetähe III klassi teenetemärgi, 2016. aastal riikliku kultuuri elutööpreemia.

Vanemuise balletitrupp ja kõik vanemuislased koos eesti teatriüldsusega langetavad pea suure looja ja kauaaegse kaasteelise ees.

Ülo Vilimaa ärasaatmine toimub 6. oktoobril kell 13 Vanemuise suurest majast. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.

Teater Vanemuine
EV Kultuuriministeerium
Eesti Teatriliit
Eesti Balletiliit
Rahvusooper Estonia
Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Tallinna Balletikool