Minu ja Otto teed ristusid 2015. aasta suvel, kui Kalevi kommivabrik soovis vanahärrale teha 60. aasta tööjuubeliks kingituse – elulooraamatu. Kuna mul oli tolle žanri buumiajastust kümnendi vahetusel mõningane ja üsna edukaks osutunud kogemus, paluti mind seda raamatut kirjutama. Piinlik tunnistada, ent mitte just eriti suure magusasõbrana ei teadnud ma temast midagi – ning ega Otto avalikkuse ees väga figureerinudki. See-eest usun, et temaga kasvõi korra isiklikult kokku puutunud inimesed ei unusta teda iialgi.

Maailmas, kus labasus ja agressiivsus löövad igal sammul jalaga kõhtu, oli Otto tõeline uunikum. Kuigi teda on nimetatud ka Kalevi maskotiks, kaldun uskuma, et see sõna ei tekitanud temas äratundmisrõõmu. Maskott seostub pigem spordivõistlustel või rahvarohkel turismitänaval kirevas kostüümis tola tegeva elukaga (ja samuti hispaaniakeelse sõnaga mascota, mis tähendab tõlkes lemmiklooma). Vaoshoitud ja igas olukorras viisakaks jäänud baltisaksa härrasmehega pole sellel mingit pistmist.