Iseenesest ei kujutanud see endast mingit maavärinat. Teiste uuringufirmade küsitlused sellist edu ei kinnita. Kuid Norstatile annab tuge tõik, et enne viimaseid riigikogu valimisi olid nende andmed kõige täpsemad. Pealegi kipuvad populistlikud erakonnad olema valimistel isegi edukamad, kui küsitlused näitavad.

Samuti ei tähenda see automaatselt, nagu peaks kogu Eesti poliitiline orientatsioon oluliselt muutuma. On üsna loomulik, et kui üks erakond esindab märkimisväärselt tugevalt vastanduvaid seisukohti, koondab ta enda ümber tugeva tuumiku. Ent teda ümbritsev „vikerkaar” muidu eri positsioonidel olevatest erakondadest vähemalt mõnda aega eirab neid.

On erinevaid arvamusi, kui kaua tohib üht osa elanikkonnast valitsusvastutusest eemal hoida, ent see pole Eestis enam küsimus. EKRE-le juba anti võimalus valitseda. Ühiskondliku leppimiseni see kogemus ei viinud ja pole kuigi kindel, kui paljud poliitikud sooviksid sama eksperimenti korrata.

EKRE eripära on oskus püüda sogasest veest kõige priskemaid purikaid. Ühtlasi jätab ta kõige edukamalt mulje, et hoolib oma valijaist.

Ometi on ligi veerand (24,6%) valijaid valmis toetama parteid, mille tänased sõnad ei meenuta eilseid ja toa ühes otsas öeldu kõlab kui teises nurgas öeldu vastand. Sellest patust pole vist vaba ükski partei, kuid EKRE on viinud vastuoluliste sõnumite kunsti uuele tasandile.

Paradoksaalselt võib EKRE praeguse edu taga ollagi kaks vastandlikku trendi. Ühelt poolt toidab erakonda nende ebakindlus, kes vaatavad praegusi elektriarveid ja tunnevad, et Maa päästmiseks mõeldud rohepööre nõuab võimatuid ohvreid. Teisalt näitab teiste riikide kogemus, et äärmuslikumate poliitikute poolt ollakse valmis hääletama just siis, kui elujärg tundub piisavalt kindel olevat. Tundub, et võib justkui riskida.

Ikkagi näitab EKRE edu paljuski teiste tegemata tööd. Konservatiivide tuumikvalijad ei pruugi neid tingimata toetada protestist, vaid tundest, et just see erakond mõistab neid. Pole midagi parata, kui peaaegu kõigi ülejäänute puhul ei tunne keskmine valija väikseimatki huvi enda arvamuse vastu muul ajal kui ehk kuu-poolteist enne valimisi.