Karulinn ehk ei kõla eesti keeles eriti loomulikult, ent Björnstad küll. Depressiivne väikelinn Rootsis, asub tupikus ja on maha käimas. Kaamos ühesõnaga. Aga pilvede vahelt piilub valguskiir. Karulinnal on võimas jäähoki juunioride meeskond, jõudnud poolfinaali ja kui kuningriigi tšempionaadi võidaks, siis... Mitte ainult see, et hoki on Karulinnale kõik – triumf tooks sinna hokiakadeemia ja investeeringud ja... Ühesõnaga lööks linna särama.

- - -

Ühel õhtul hilja ütles ta tõe välja. „Ma tea, et see on kõigest mäng. Aga me oleme linn keset metsa. Meil pole turismi, kaevandust, kõrgtehnoloogilist tööstust. Meil on pimedus, pakane ja tööpuudus. Kui me suudame selle linna taas elevile ajada, ükskõik, mille pärast, oleme õnnega koos. Siin elab karm rahvas, aga me oleme nüüd mitu pauku järjest saanud. See linn peab saama ka võitja. Me peame saama tunda, üksainuski kord, et oleme kõige paremad.”

- - -

Hiilgusel on paraku tavaks ülejäänu varju jätta. Hokimeeskonna edu on ainus, mis maksab, muud väärtused tuhmuvad.

Kui on käsil Suur Mäng, peavad olema ka osalised.

Kevin. Meeskonna staar mitte pelgalt tänu andele, vaid tööle ning nagu kohane jumalale, keda kummardatakse, on tal oma jüngrid ja eemalt ihalejad ning tema puhul ei kehti elureeglid.

Amat. Väike saast, kes, kujutage ette, aitab emal, kõige madalama kategooria inimesel, koristada jäähalli. Ent tasuks saab Amat tunni üksinda jääl trenni teha. Ta on kuratlikult andekas, olgugi saast, aga kasulik saast.

Peter. Karude spordijuht, kelle hokimängija karjääri rikkus vigastus. Suure südamega mees, ainult et alati teelahkmel – võim on linna rikkuritel, kes klubi toetavad, fännidel, meeskonnal, aga mitte temal.

Sune ja David, 70-aastane ja temast enam kui poole noorem treener. Esimene teab, et tema eesmärk pole valmistada lastest tooteid vaid nimesi. Hokitrenn pole tehas. Teisel on vaid üks filosoofia: võit iga hinna eest.

Maya. Tavaline teismeline piiga, Peteri tütar, kes satub pärast Karude võitu poolfinaalis hokimeeste peole ning jääb silma Kevinile. Kõik on joogised, hormoonid möllavad... Staar peab saama, mida ihkab.

Käes on suur päev. Finaal. Karud ja Karulinn ei saa seda mängu kaotada. Hetk enne väljasõitu kutsuvad politseinikud Kevini bussist välja ja viivad minema. Maya on välja rääkinud tõe – Kevin vägistas ta. Ta ei tee seda enda pärast, temaga on õudus juba juhtunud, vaid et järgmised pääseksid.

Sel hetkel põkkuvad kaks maailma, suur ja väike. Üks ütleb, et hoki on tähtsam kui kõik muu, teise arvates ei saa üks mäng olla üle inimlikest väärtustest.

Keeruline on mõnekümne lausega kirjeldada väärtkirjanduses peituvat. Olgu siinkohal näputäis tsitaate.

* * *

Sport ei nõua sinult palju. Ainult kõike, mis sul on.

* * *

Mõnel teist on sünnipärane anne, mõnel mitte. Mõned said tasuta kaasa kõik, teised midagi. Aga pidage meeles, et niipea, kui te jääl seisate, olete võrdsed. Ja üht asja peate teadma: tahtmine alistab alati taseme.

* * *

Nendele poistele on öeldud, et nad on karud. Võitjad. Surematud. Hoki tahab neid sellistena. Vajab neid sellistena. Nende treener õpetab neile seda, et nad julgeksid jääl lähivõitluses täispanga peale välja minna. Keegi ei mõtle sellele, kuidas see hoiak välja lülitada, kui nad riietusruumist lahkuvad.

* * *

Üks litter, kaks väravat, leegitsevad südamed. Mõned ütlevad, et hoki on nagu religioon, kuid see on vale. Hoki on nagu usk. Religioon on midagi sinu ja teiste inimeste vahel, see on täis tõlgendusi ja teooriaid ja arvamusi. Kuid usk... see on ainult sinu ja jumala vahel. See on see, mida sa rinnus tunned, kui kohtunik kahe tsentri vahele keskringi liugleb, kui sa kuuled hokikeppe kokku kolksumas ja näed musta ketast nende vahel alla keerlemas. See on ainult sinu ja hoki vahel. Sest kirsipuud lõhnavad alati kirsipuude moodi, aga rahal pole mingit lõhna.